Narva kohta on mitmeid müüte, üks ropum kui teine. Vilsandil pole võõrastele korralikku vetsu. Eesti riik logiseb siit-sealt. Teeks siis midagi ära!

Tegelikult juba tehaksegi. Narva Eesti Gümnaasiumi mõttekojas tekkis mõte murda linna kohta levivad masendavad müüdid. Plaan sai väga auahne – teha müütidest mängufilm. Selles oleksid kõik eelarvamused äärmuseni väänatud ning niiviisi naeruväärseks tehtud.

Vilsandi mure lahendus on aga lihtsam ja proosalisem – rajaks õige turistidele tualeti!

Sada tuhat koosmõtlejat pole müüt

Mitu mõtet 1. mai mõttetalgutel kokku mõeldi, polnud eilseks veel selge. Kindel on, et iga vestlusring (ja neid oli 1300) pakkus välja ühe idee. Keskmiselt võis neid tulla aga kaks ning nii saab rääkida 2500st või rohkemastki teoks tegemist ootavast mõttest.

“Tulemused tulid üllatavalt head,” tõdeb “Teeme Ära! Minu Eesti” analüüsitoimkonna juht Ain Aaviksoo. Aga loodetud 100 000 inimest? “Sellest arvust sai ehk liiga palju räägitud, see oli pigem üldisem visioon,” nendib ta.

Samas ei olda 100 000 teesist taganetud. Nüüd, mil mõtted on esimest korda mõeldud, läheb ju tegutsemiseks ning siis saavad lisanduda ka kõik need, kes 1. mail midagi muud tegid või ürituse mõttest päris õigesti aru ei saanud.

“Pole sugugi võimatu, et aasta lõpuks olemegi jõudnud saja tuhande aktiivse, kaasa mõtleva inimeseni!” ennustab Aaviksoo.

Varsti hakkab Eestis juhtuma olulisi asju

Mõeldud mõtete teoks tegemiseks või nende edasimõtlemiseks saab endast märku anda läbi kodulehekülje www.minueesti.ee.

Põhimõtteliselt võiks Narvast filmi tegemise tarvis endast märku anda nii stsenarist, peategelane, statistid kui rahastajad.

Tualeti ehitamiseks võiks pakkuda sobivat projekti, laudu (kaasa arvatud prill-laud), naelu või kaht puutööst huvitatud põhikoolipoissi.

Rahapuudus ei tohiks midagi takistada

1. mail tekkinud mõtted jagab analüüsitoimkond põhimõtteliselt kahte ossa: nendeks, mida saavad mõtlejad ise naela ja haamriga teoks teha, ning nendeks, mida oleks tarvis üheskoos ja uusi jõude kaasates edasi mõelda. “Viimaste hulka kuulub näiteks “Varemeteta Eesti” idee,” lausub Aaviksoo.

Minu Eesti toimkond innustab eestvedajaid oma ideid ellu viima ning vajadusel toetab neid, korraldades näiteks ühiseid töötubasid sarnaste ideede elluviijatele.

Minu Eesti toimkond kutsub ka ettevõtteid aktiivselt toetama eestvedajaid, et head ideed ressursi taha pidama ei jääks.

Ideede elluviimine on nüüd rahva käes. Iseorganiseeruval kujul minnakse edasi vähemalt aasta lõpuni.

“Kõige tähtsamana saime mõttetalgutelt ju kindlustunde, et hakkab juhtuma olulisi asju,” räägib Aaviksoo. “Nüüd on tähtis usaldust ühiskonda juurde tuua, püüda, et ürituse jõud ja ind ei kahaneks.”

Kokku oli 1. mai mõttetalgutel enam kui 11 000 osalejat. Tegutses 409 ametlikku, 85 omaalgatuslikku ja 16 virtuaalset koda. Välismaiseid mõttekodasid oli 12 riigis.

Otsese panuse mõttetalgutesse andis ka Maaleht. Juhatuse esimees Kadi Lambot oli talgujuht Kuusalus, Jüri Aarma Pärnus Raeküla koolis. Lisaks neile oli ka mitmeid lihtmõtlejaid.

Heli Raamets, talguline

1. mai hommikuks olid korraldajad Tartu Raatuse Gümnaasiumi aula seinale kleepinud sildid: “Kohal on õiged inimesed!”, “Juhtuvad õiged asjad!” ja “Kui see algab, on õige aeg!”. Silt “Kui see on läbi, siis see on läbi” kukkus, tõsi küll, presidendi kõne ajal alla.

Panime kirja küsimused: kuidas rattaliiklust Tartus paremaks muuta, kuidas saaks rohkem jooksuradasid, kuidas saaks Eesti haridussüsteemist kõigi inimeste arengu toetaja ning kuidas teha nii, et prügi ei visataks maha.

Kuna meid oli nii vähe – kolm korraldajat ja viis osalejat -, otsustasime arutada kõiki teemasid ühes grupis.

Lahendused tulid lennukalt: politseinikud võiksid aidata jalgrattaliiklust korraldada; jalgrattatee võiks sõiduteele maha märkida; linnavalitsus võiks jalgrattateede plaani avalikustada; linnavalitsus võiks kehtestada, kui palju parkimiskohti peab kaubanduskeskuse, kooli või ujula juures olema; Tartu kesklinnas võiks olla suurem katusega jalgrattaparkla, millel hoiab silma peal politsei turvakaamera.

Kell 14.37 sai suurem arutelu läbi. Asusime täitma paberit, kuhu igaüks pani kirja selle, mille lubas ära teha.

Kes lubas asutada Raadi linnaosa seltsi, kes edaspidi hooldamata naaberkrundi muru niita, kes ajakirjanikuga rattaprobleemist rääkida. Mina lubasin selgi aastal istutada meie viiekordse maja juurde lilled.