Nüüd on Eesti riik aina enam «kalastumas» või nagu väljendus eelmisel nädalal sotsiaalminister Siiri Oviir: Eesti on muutumas sotsiaaltoetuste maaks. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel saavad toetust needki, kes ise toime tulevad. Nagu ütlevad perearstid: igal vanemal inimesel on mõni puue. Hooldajatoetuse saaja võib elada aga Kapa-Kohilas, samal ajal kui abivajaja saja kilomeetri kaugusel tõeliselt abi ootab.

Kes ei teaks siis mõnda töötut, kes lükkab iga tööpakkumise tagasi seepärast, et toetustega korjab ta kokku miinimumpalgaga sarnase summa. Milleks siis rabada? Kas ei muutu selliste inimeste silmis töö aina enam lollide lohutuseks?

Valimiseelses müras hakkavad erakonnad aina enam n-ö laste kaarti välja käima. Juba teatab vastasutatud Rahvusliku Konservatiivse Partei – Põllumeeste Kogu esimees Mart Helme pateetiliselt: «Lapsed, lapsed ja veel kord lapsed!» (SLÕL 12.08). Aino Järvesoo algatatud 1000-kroonise lastetoetuse on oma valimisvankri ette rakendanud Isamaaliit, Mõõdukatelt tuleb toetus- ettepanekuid kiiremini, kui avalikkus suudab eelnevatele analüüsi teha, ametiühingudki sõidavad usinasti toetuste suurendamise ree peal.

Ei usu, et nimetatud ei ole lugenud Poliitikauuringute Keskuse Praxis poolt läbi viidud uuringu «Sotsiaal-toetuste efektiivsus ja mõju tööjõupakkumisele» kokkuvõtet. Ja kui veel ei ole lugenud, siis tehku seda kohe. Seal toodu on hoiatav näide sellest, kuidas oleme meie riigi nappe vahendeid tegelikult kasutanud. Nimelt 67,7 protsenti sotsiaaltoetusteks eraldatavatest summadest läheb mittevaestele peredele. Seega vaid kolmandik toetustest tabab tõesti kümnesse. Lastetoetust saavad ühtviisi nii miljonäri kui miinimumpalka teeniva vanema laps. Nii et võrdsus!

Põhimõtteliselt väär lähenemine. Maksta tuleks ikka neile, kes tõesti abi vajavad, ja maksta nii, et see kehvemaid peresid oluliselt aitab. Ning rumal on rääkida, justkui ei väärtustaks riik sellise lähenemise puhul kõiki lapsi. Kas väärtustamine tähendab vaid 150 või 300 krooni maksmist?

Igaüks mõistab ju, et praeguse hinnataseme juures on see tegelikult naeruväärne summa ja mingiteks huviringideks, raamatuteks, arvutiostuks jne ei jää ühel kehval perel niikuinii midagi üle – toit, riietus ja igapäevased olmekaubad võtavad kogu pere sissetuleku. Kehv jääb põhimõtteliselt kehvaks ka pärast nappi toetust – hing on sees, aga ei ela ega sära!

Aino Järvesoo algatusest on riisutud vaid koor – võetud maagiline 1000 krooni. Raha, ikka raha, andke kõigile raha – nagu ka puuetega inimeste sotsiaaltoetuste puhul. Ometi kavandas Aino Järvesoo raha jaotamist koolide ja lasteasutuste kaudu – laste tasuda toit, kooliriie, vaba aja programmid, õppevahendid, ekskursioonide korraldamine, sportimisvõimaluste tagamine jne. Sularahas tuleks anda vaid osa toetusest, mis kindlustaks ema hädavajalikud väljaminekud lapsehooldusele, transpordile, arstiabile jms. (PM 22.05).

Aino Järvesoo mõistab seda, mida suur osa Eesti poliitikuid näivad (vähemalt valimiseelses tuhinas) mitte mõistvat – ainuüksi raha ei aita lapsel kasvada täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks.

Hinnanguliselt moodustavad igasugused toetused, hüvitised (v.a pensionid) jms riigieelarvest ca 10 protsenti, kusjuures tänu mitmesugustele seadusemuudatustele ning saajate ringi laiendamisele kasvavad need riigieelarve kasvust kiiremini. Järelikult saab raha võtta kellegi ja millegi arvelt – näiteks riikliku koolitustellimuse või tervishoiuprojektide arvelt.

Ehk siiski teeme selgeks, millist riiki me tahame. Kas sellist, kus igaüks, kes viitsib vaid taotleda, saab toetust, või siiski anname raha sinna, kus seda tõepoolest hädasti vajatakse, ülejäänuga aga loome kõigile ühiskonnaliikmetele igas mõttes turvalise Eesti.