Gerli Paat-Ahi, Praxise analüütik

Üks tuntud laulusalm ütleb, et me kõik jääme vanaks. See on üks väheseid asju, mis on meie elus kindel. Seetõttu peab igaüks meist mõtlema, kuidas saaksime ka eakana võimalikult kaua elada täisväärtuslikku ja aktiivset elu.

Eestis on praegu u 242 000 üle 65-aastast inimest ja 2050. aastaks on neid hinnanguliselt umbes veerand elanikkonnast. Aktiivsena vananemise indeksi (AAI) kohaselt on Eesti eakate sotsiaalelus osalemise poolest EL-is 25. kohal ehk üks viimaseid. Kõigi ühine eesmärk peaks olema, et eakas suudaks olla oma kodus võimalikult kaua ja kvaliteetselt. Selleks vajab ta toetavaid teenuseid ja on oluline, et need oleksid jätkusuutlikud, mitte ühekordsed pilootprojektid.

Näiteks võib tuua uuendusliku lahendusena saartel välja töötatud VIRTU kanali, mis oli vanemaealistele mõeldud uudne sotsiaalne meedia- ja heaoluteenus. Kuna tegemist oli pilootprojektiga, lõpetati see kahjuks jätkurahastuse puudumise tõttu 2013. a. Samuti on Eestis välja arendatud häirenupu teenus, millega liitudes saab eakas hädaolukorras (näiteks kui on kukkunud) kohe abi kutsuda. Kuigi teenust osutatakse kogu Eestis, on praegu sellega liitunud ainult u 400 inimest.

Üks olulisemaid takistusi sotsiaalse innovatsiooni ees on jätkusuutliku rahastuse puudumine. Näiteks Saksamaa praktika järgi lepitakse kas KOV või mõne institutsiooniga juba projektide algusfaasis kokku, et pilootprojekti lõppedes võtab keegi rahastamise üle.

Teine oluline takistus Eestis on ka põlvkondade erinevus. Statistikaameti andmetel suhtleb iga päev oma lastega ainult 41% eakaid. Üks põhjus võib olla muidugi ka eakate tahtmatus ja suutmatus kasutada kommunikatsioonivahendeid. AAI kohaselt kasutavad Eesti eakad Rootsi eakatega võrreldes arvutit pea poole vähem. Seetõttu on oluline eakaid motiveerida arvutit kasutama ja tagada neile tasuta arvuti algõpe.

Kolmas probleem sotsiaalsete uuenduste rakendamisel on, et teenuse arendaja ja rakendaja ei leia üles potentsiaalset sihtrühma. Tihti ei teata, et uus teenus olemas on, ja rakendajad ei oska teenusevajajat leida. Siin aitaks ilmselt kaasa, kui kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal oleks uutest teenustest piisav ülevaade.

Eesti väiksus on uuenduslike teenuste kasutuselevõtmise juures nii eelis kui ka takistus. Väiksemas riigis on kindlasti lihtsam tagada võimalikult suurele osale eakatele teenuste kättesaadavus. Meie turu väiksuse tõttu ei ole Eesti teenuse väljamõtlejate jaoks aga atraktiivne. Ideid on palju, kuid need ei tohiks hajuda ühekordsetesse projektidesse. Kogu teenuste loomise paketi juures ei tohi muidugi ära unustada seda eakat, keda peab motiveerima ja õpetama seda uut asja vastu võtma. Tihti võib see olla sama keeruline kui teenuse loomine.

Eakatele suunatud teenuste väljamõtlemisse ja rakendamisse peaksid panustama kõik, arvestades seda, et meil kõigil võib kunagi neid vaja minna.

Täna arutatakse akiivset vananemist ja eakate sotsiaalellu kaasamiset Tallinnas Mopacti uuringuprojekti raames peetaval konverentsil.

 

Allikas: Ka Eesti eakad otsivad innovatsiooni , EPL