Tervise Arengu Instituudi juhi Maris Jesse sõnul võiks Eestis olla paindlik pensionisüsteem, kus inimene saaks ise valida, kas ta läheb pensionile 60- või 70-aastaselt.
“Ma olen siiralt sellise paindliku pensionisüsteemi pooldaja, et ei oleks ühe latiga löödud piire, kus öeldakse, et igaüks peab selle piirini välja pingutama ja siit edasi võite minna pensionile. See on nii individuaalne ning sõltub inimese tööst, tervisest ja ka sellest, mida inimene veel oma elus hindab või teha tahab. See võikski olla paindlik 60. ja 70. vahel ja iga inimene peaks saama valida,” rääkis Jesse ETV saates “Vabariigi kodanikud”.
Tema sõnul on riike, mis on läinud sellise paindliku süsteemi poole. “Samas selge on, et 40-selt on vara, sest me ootame veel tublisti panustamist ühiste asjade ajamisel ja ka seda, et inimesed maksaksid makse. Aga kui meie keskmine eluiga tõuseb veel näiteks viie aasta võrra ning siis öelda, et nüüd on jälle aeg keskmist pensioniiga tõsta, seda ma kindlasti ei toetaks, vaid siis oleks hetk öelda, et nüüd me muudame oma pensionile mineku iga paindlikumaks.”
Jesse märkis, et selles osas võiksime me eeskuju võtta Rootsilt.
Majandusteadlane Andres Arrak tuletas aga meele, et kogu inimkonna ajaloo jooksul on hakkama saadud ilma pensionisüsteemideta, mis on kasutusel olnud umbes viimased sada aastat. “Õhtusöögilaua ümber kogunesid kõik neli põlvkonda ning keskmine põlvkond pidas esimest ja tagumist otsa üleval. Käis loomulik peresisene kompensatsioonimehhanism. Viimased sada aastat on inimesed maalt linna kolinud ja laste tegemisest loobunud ning nüüd tekib see hirm, et mis saab siis, kui ma vana olen,” märkis ta.
Arraku sõnul peaksid inimesed oma vanaduspõlve kindlustamiseks ühelt poolt tegelema oma tulude kasvatamisega ning teiselt poolt mõtlema sellele, kuidas pensionipõlves oma kulusid kärpida.
Jesse avaldas lootust, et ka tulevikus säilib lisaks pensionisammastesse kogunenud summale riiklik pension, ning et üha rohkem inimesi saaks oma vanaduspõlve veeta kellegagi koos.
Poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk märkis, et me ei saa olla mitte millegi peale kindlad. “Me ei saa olla kindlad riikliku pensioni peale. On selge, et reeglid pikapeale muutuvad ja tänapäeva noortele saabki ainult öelda, et jagage oma riske.”
Riskide jagamine tähendab Võrgu sõnul seda, et me peame usaldama riiki, nooremaid järeltulijaid ning natukene koguma pensionipõlveks vahendeid ka ise.
Jesse sõnul on Eestis üldiselt väga levinud see, et lapsed hoolitsevad oma vanemate eest ning lisas, et ei pea siin silmas rahalist toetust. Ta avaldas lootust, et see jääb nii ka tulevikus. Jesse möönis, et kindlasti on ka tulevikus riigi abi vajavaid pensionäre. “Need on üldiselt need, kes erinevatel põhjustel on jäänud üksi, need inimesed vajavad abi.”
Arrak aga märkis, et lapsi on vähe. “Kui ühe pensionäri kohta on kaks maksumaksjat, mis on enamikus Euroopas juba varsti reaalne, siis neid sotsiaalsed mudeleid, mis pärinevad nendest aastakümnetest, kus oli viis või kuus maksumaksjat ühe pensionäri kohta, ei õnnestugi enam finantseerida,” märkis ta ning lisas, et seetõttu peaks tugisüsteeme olema paralleelselt mitu.
Andres Võrgu sõnul on ka neid Euroopa riike, kes paistavad hakkama saavat. “Ka Eesti optimistlikumad prognoosid näitavad, et me võiksime vastu pidada,” ütles ta, kuid lisas samas, et inimeste töös osalemise periood peab pikenema.