Seoses 15. septembri ehk demokraatiapäevaga on kümned arvamusliidrid seadnud eelmisel ja sel nädalal sammud koolidesse, et arutleda koos noortega demokraatia olukorra üle Eestis ja maailmas. Rahvusringhäälingu uudisteportaal avaldab valiku esinejate sissejuhatavaid mõtteid demokraatiast ja selles osalemisest.

21. septembril Liivalaia Gümnaasiumis plaanin gümnasistidega mõtteid vahetada sellest, kas rahva osalemine poliitikas on õigustatud vaid siis, kui asjad on nii halvad, et tekib tahtmine protestima hakata.

ACTA -protest koos Guy Fawkes -maskidega ja hõbepaberist mütsidega jäi meelde ja tundus paljudele kodanikuühiskonna tõelise väljendusena. Miks? Kas seepärast, et see nägi lahe välja? Või seetõttu, et nii Eestis kui Euroopas midagi muutus ka otsustajate seas: vähemasti esialgsel kujul see lepe Euroopa Parlamendis läbi ei läinud.

ACTA kui internetivabadust ja autoriõigusi puudutav teema oli ühele grupile nii tähtis, et nad panid selle suure kella külge. Nad taotlesid ja said otsustajate tähelepanu.

Mis küsimused on ühiskonnale nii olulised, et neid ei saa jätta avalikult arutamata? Millal ei piisa sellest, kui kabinettides ja koridorides käivad vaidlused ning eksperdid annavad hinnanguid?

Kuna Eestis on vähe rahvast, on tegelikult lihtne oma arvamust avaldada, seda nähtavalt ja kuuldavalt väljendada. Võta vaid internet abiks: saad kommentaare saata nii oma kodukoha poliitiku aadressil kui riigikogu liikme Facebooki seinal, võid valitsuse eelnõude suhtes sõna sekka öelda ning presidendi tegevusele Twitteris kaasa elada.

Aga mis sellest muutub? See on oluline küsimus, mis ei peaks jääma retooriliseks, käegalöövaks hüüatuseks.

Naiivne oleks eeldada, et poliitikud ja ametnikud peaksid reageerima igale säutsule, igale soovitusele, kuidas riigikogu peaks käituma nii ja valitsus tegema naa. Ühiskonnas on hääli just niisama palju kui inimesi, kõiki need kokku on paras kakofoonia. Seepärast ongi mitmed poliitikud väljendanud põlgust nii-öelda rahva hääle osas – seda on palju ja sõnumist ei saada aru.

Aga mõnel juhul tekib lärmist selge viis ja sõnad. Mida ehedam on muusika ja mida paremini seda esitatakse, seda enam koguneb kuulajaid. Keerulistele küsimustele ei pea otsima must-valgeid vastuseid, vaid nii probleemid kui lahendused saavad selgemaks avaliku arutelu käigus. Seepärast ongi oluline sõna võtta.

Kui ühiskonna hääl ütleb midagi selgelt ja veenvalt, poleks poliitikutest tark seda kuulamata jätta.

Demokraatiapäeva loengud ja väitlused toimuvad tänavu nime all “Meie Hääled” ligi poolesajas koolis üle Eesti ja need on korraldatud Avatud Eesti Fondi ja Eesti Väitlusseltsi koostöös. Autor on poliitikauuringute keskuse Praxis kodanikuühiskonnaekspert.

Allikas: Hille Hinsberg: rahva hääl on kakofoonia, millest mõnikord sünnib viis, ERR