Võrreldes Euroopa eakaaslastega töötavad Eesti vanemaealised rohkem ja on paremini haritud, samas kui nende sissetulek on väike, tervis kehv ning ühiskonnaelus osalemine tagasihoidlik.

Aprilli keskel avalikustatud Euroopa Komisjoni ja ÜRO aktiivse vananemise indeksis on Eesti jaoks nii häid kui halbu uudiseid. «Edetabeli esirinnas on Põhjamaad ja Holland, nagu sotsiaalvaldkonnas ikka,» sõnas mõttekoja Praxis töö- ja sotsiaalpoliitika programmijuht Reelika Leetmaa. Samas tõi ta positiivse poole pealt välja Eesti asukoha, mis on 28 ELi riigi hulgas kümnes.

«Eesti on koos Tšehhiga ainus Ida-Euroopa riik, mis on nii-öelda keskmises rühmas,» ütles Leetmaa. Selles grupis on sellised Lõuna- ja Kesk-Euroopa riigid nagu Austria, Itaalia, Belgia, Hispaania ja Horvaatia. Ülejäänud uued liikmesriigid on aga valdavalt indeksi tagumises otsas, jäädes allapoole Euroopa keskmist. Siia kuulub ka nimistu viimane, Kreeka.

«Aktiivsena vananemise indeksiga mõõdetakse vanemaealiste aktiivsust ühiskonna-, kultuuri- ja igapäevaelus laiemalt, mitte ainult tööalast aktiivsust,» tõi Praxise programmijuht välja indeksi põhiolemuse ning erinevuse teistest vanemaealiste uuringutest.

Eesti kõrge väärtuse taga on ennekõike 55–74-aastaste tööhõive määr, millega Eesti asetub Rootsi järel lausa teisele kohale. «Võrreldes teiste Euroopa riikidega töötavad meil väga paljud vanemaealised,» kommenteeris Leetmaa. Küll aga on see näitaja Praxise analüütiku sõnul mõnevõrra vastuoluline tulemus.

Positiivse poole pealt tõi ta välja Eesti pensionisüsteemi, mis 1995. aasta teisest poolest võimaldab töötamisega samal ajal ka pensioni saada. Kuigi selles suunas on liikumas enamik Euroopa riike, on veel neid, kus töötamise korral pensioni vähendatakse. Näiteks Belgias, Taanis ja Islandil tehakse seda, kui töötasu läheb väga suureks.

«Kui me aga vaatame negatiivse külje pealt, siis halb sõnum on põhjus, miks töötatakse – ikkagi suuresti selleks, et tagada oma perele piisav sissetulek,» nentis analüütik. Arvud on sealjuures väga ilmekad. 2012. aasta tööjõu-uuringu andmetel jätkas ligi 80 protsenti 50–69-aastastest pensionieas töötamist, et tagada piisav sissetulek. Vaid kaheksa protsenti tegi seda mitterahalistel põhjustel, sealhulgas seetõttu, et oli oma tööga rahul.

«Ainult Kreekas ja Rumeenias on see veel kõrgem,» sõnas Leetmaa. Seevastu näiteks Rootsis jätkab vaid 14 protsenti pensionäridest töötamist sooviga tagada perele piisav sissetulek, 65 protsenti teeb seda aga mitterahalistel põhjustel.

«Ka selle raporti üks järeldus oli, et meil vanemaealised küll töötavad palju, kuid just eakate sissesetulekute võrdlus tööealiste inimeste sissetulekuga on see, kus Eesti on eelviimasel kohal võrreldes teiste riikidega,» tõi analüütik välja. Sellele soovitavad valitsusel tähelepanu pöörata ka raporti autorid.

Samas näitavad ka varasemad uuringud, et kui teistes Euroopa riikides on kõige valdavamaks tööst loobumise põhjuseks pensioniõiguse tekkimine, siis Eestis teevad vanemaealised seda valdavalt viletsa tervise või töökaotuse tõttu. «Sellele on viidanud ka mitmed meie varasemad pensioniuuringud. Seetõttu on meil ka üpris kõrged kulud töövõimetus- ja ennetähtaegsetele vanaduspensionidele,» märkis Leetmaa.

Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika programmi vanemanalüütik Andres Võrk juhtis tähelepanu vastuolule, mille kohaselt peaks suurem aktiivsus näitama ka eakate suuremat heaolu. «Me ei saa öelda, et eakad oleks sellepärast nüüd rahul, et nad Eestis peavad 65–69 ja 70–74 vanuserühmas töötama kõige rohkem Euroopas,» sõnas Võrk.

Ta märkis, et ülejäänud komponentide puhul saab küll öelda, et mida suurem väärtus, seda suurem on ka vanemaealiste heaolu. «Näiteks kui inimestel ei ole probleeme tervishoiuteenuste kättesaadavusega või oodatav eluiga on võrdne tervelt elatud aastatega,» sõnas analüütik.

Osalemine ei huvita

Kaalukas valdkond, mida aktiivse vananemise indeksis arvutamisel on vaadatud, on eakate sotsiaalelus osalemise näitajad. Seejuures hinnati vanemaealiste osalemist vabatahtlikus tegevuses, kuivõrd palju nad hoolitsevad oma laste ja lastelaste või teiste täiskasvanute eest ning kui aktiivsed on nad poliitilises elus.

«See on valdkond, kus Eesti on kõige madalamal positsioonil – tagant oleme me neljandad,» sõnas Reelika Leetmaa. Kõige madalam on Eesti vanemaealiste poliitilise aktiivsuse näitaja, seda ennekõike naiste puhul.

«Ilmselt on siin tegemist seda põlvkonda puudutavate hoiakuliste küsimustega, kus avaliku elu korraldamises osalevad ennekõike mehed ja naiste korraldada on pigem perekonna eest hoolitsemine,» kommenteeris Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi analüütik Jane Matt.

Teine näitaja, millega Eesti eakad siinjuures muu Euroopaga võrreldes eristuvad, on madal vabatahtliku tegevuse tase – antud juhul ennekõike meeste osas.

«Praxise varasemad vabatahtlikus töös osalemist käsitlevad uuringud on jõudnud tõdemuseni, et teadlike vabatahtlike määr on väikseim pensionäride seas,» märkis Matt.

Kujundus: Postimees

Eesti vanemaealised on teiste riikidega võrreldes seotud mõnevõrra vähem laste ja laste eest hoolitsemisega ning on suhteliselt lähedal ELi keskmisele teise vanemaealise hoolitsemise osas. Viimasel juhul paistavad Eesti mehed silma keskmisest mõnevõrra kõrgemate näitajate poolest. Statistikaameti andmetel suhtleb oma lastega igapäevaselt aga ainult 41 protsenti eakatest.

Kuigi Jane Mati sõnul ei ole väga palju vanemaealiste ühiskonnaellu kaasamise näiteid, tõi ta mõned siiski esile. Üks neist on Tallinnas tegutsev vanurite eneseabi- ja nõustamisühing. «Selle eesmärk ongi vanemaealiste aktiveerimine läbi selle, et nad ise organiseerivad endale tegevusi, vastutavad maja haldamise ja ühenduse liikmetele sotsiaalse toe pakkumise eest,» kirjeldas ta.

«Kindlasti vajavad vanemaealised julgustust, et nende panus ühiskonda – näiteks vabatahtliku tööna – on oodatud ja vajalik,» sõnas Matt. Samas toonitasid Praxise analüütikud, et Eesti vanemaealiste kesine huvi sotsiaalelus osalemise vastu on seotud nii terviseprobleemidega kui ka sellega, et suur hulk neist käib tööl.

Indeksi kolmas alaosa hindas vanemaealiste iseseisvat toimetulekut, keskendudes muuhulgas terviseseisundile, tunnetatud turvalisusele ja osalusele elukestvas õppes.

«Eestlased, nagu ikka, on oma terviseseisundi ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse koha pealt teiste Ida-Euroopa riikidega samas seltskonnas,» tõdes Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika programmi vanemanalüütik Andres Võrk.

Eestiga sama saatust jagavad Bulgaaria, Läti, Rumeenia ja Poola. Sarnaselt nendega on ka Eestis võrdlemisi oluline hulk neid eakaid, kes väidavad, et neil on probleeme tervishoiu- või hambaraviteenuste kättesaadavusega.

«Ligi viiendik üle 55-aastastest ei ole aasta jooksul saanud vajalikku tervishoiuteenust ja Eesti taustsüsteemi teades on suurem probleem just hambaraviga,» märkis Võrk. Nimelt on statistikaameti andmetel hambaarstiabi aastatel 2010–2013 järjest halvenenud. Seda ennekõike seetõttu, et 2009. aastast kaotati täiskasvanute hambaravihüvitis, mis oli küll ainult 300 krooni ehk 19 eurot aastas.

«Eesti eakad teevad natuke rohkem sporti kui Euroopa keskmine, aga seal võib olla ka sportlikkuse definitsioon erinev,» sõnas Võrk. Muuhulgas tõi ta välja, et mõnedes Põhjamaades, näiteks Soomes ja Rootsis, tegeleb praktiliselt iga teine eakas spordiga.

Üks asi, mis Eestis elavatele vanemaealistele oluliselt muret tekitab, on füüsiline julgeolek – vaid 58 protsenti tunneb end oma kodus pimedas jalutades turvaliselt. «Näiteks kreeklased ütlevad, et neil on olukord veel hullem, ja lätlased-leedukad samamoodi,» sõnas Võrk.

Viimane, neljas alaindeks vaatas seda, kuivõrd toetav on ümbritsev keskkond aktiivsele vananemisele. Äärmustena torkab Eesti puhul silma kaks asja – üks on vanemaealiste üldine terviseseisund ja teine nende vaimne tervis.

«Ega siin midagi uut ei ole – kogu Ida-Euroopa on selline, kus tervena elatud eluaastad on suhteliselt kehvakesed,» märkis Andres Võrk. Eriti halb on olukord tervena elatud eluaastate osas 55 aasta vanuses – Eesti jääb siin maha üksnes Slovakkiast.

Selle taga näevad analüütikud peamiselt kroonilisi haigusi ja tööõnnetusi, mille põhjusi võib leida nii nõukogudeaegsetest töötingimustest kui ka alkoholi tarbimisest.

Vaimse tervise näitajad peegeldavad ennekõike seda, kui optimistlikud inimesed on. Samas tõi Võrk taas välja, et Läti ja Leedu on siinjuures eestlastest veel kehvemas seisus.

Positiivsema poole pealt tõid Praxise analüütikud välja, et eestlased vanuses 55–74 on võrreldes teistes Euroopa riikide eakaaslastega haritumad – 82 protsendil on vähemalt gümnaasiumiharidus. «Oleme selle näitajaga Tšehhi järel koguni teised,» sõnas Võrk.

Eesti paistab aktiivse vananemise indeksis silma veel ühest aspektist ja see on sooline ebavõrdsus. Samal ajal kui praktiliselt kõigis teistes ELi riikides on sooline ebavõrdsus meeste kasuks, on Eesti praktiliselt ainuke, kus suur osa näitajaid räägib naiste kasuks. Küll aga on see valdavalt seotud eluea erinevusega, sest Eesti naised elavad meestest oluliselt kauem.

Aktiivse vananemise indeksi pani Euroopa Komisjon kokku koos ÜROga. Esmakordne analüüs pärineb 2012. aastast, kui ELis tähistati aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele pühendatud aastat. 2014. aastal viidi analüüs läbi teist korda ja selle koostamisel kasutati 2012. aasta andmeid.

Statistikaameti andmetel on aastaks 2040 ligi pool Eesti rahvastikust ja tööealistest üle viiekümneaastased. 2014. aastal moodustasid üle viiekümnesed eestlastest 38 protsenti ja tööealistest 39 protsenti.