Sotsiaalminister Hanno Pevkuri kadestamisväärt optimismi tuleb tunnustada, sest positiivseid momente leiab minister nii digiretsepti käivitamise vaevalisest loost kui ka näiteks tööturuameti ja töötukassa liitmisest.

Haigekassa jätkusuutlikkuse hiljuti esitletud analüüsis tõdetakse, et Eesti avalik sektor rahastab tervishoidu isegi Euroopa 12 uusliikme keskmisest vähem ning rahastamine on 2000–2007 kahanenud. Miks me alahindame tervishoidu?

Eesti avalik sektor panustab tervishoidu täpselt nii palju, kui tal võimalik on. Me oleme endale loonud süsteemi, kus tervishoidu rahastatakse sotsiaalmaksust. Sotsiaalmaks teatavasti jaguneb kaheks: tulult võetavast 33 protsendist läheb 20% pensionikassasse ja 13% ravikindlustusse. Ravikindlustuse summad on eri aastatel olnud erinevad, aga need on väga kiiresti suurenenud viimase 5–6 aastaga. Kui 2004 oli see suurusjärgus 6 miljardit krooni, siis 2009 juba 12 miljardit.

2008. aasta riigieelarve moodustas rohkem kui 80 miljardit krooni ja sellest 15 miljardit olid tervishoiukulud. Valdav osa tervishoiurahast tuleb haigekassast ehk sotsiaalmaksust, peaaegu kaks miljardit tuli otse riigi või kohalike omavalitsuste eelarvetest ja inimeste omaosalus oli kolme miljardi juures.

Kui vaadata, mida meie tervishoiusüsteemi rahastamise kohta öeldakse väljastpoolt, siis on meid hinnatud väga kuluefektiivseks.

Samas analüüsis tõid välismaised eksperdid välja, et sotsiaalmaksupõhine süsteem ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

Kui vaatame sündimust, siis 80ndate lõpul ja 90ndate algul sündis aastas peaaegu 25 000 last ja 90ndate lõpuks kukkus see arv 12 000 juurde. Nüüdseks oleme umbes 16 000 juurde tagasi jõudnud.

Kui see 90ndate lõpu põlvkond jõuab tööikka, siis on neid niipalju vähem, et nad ei suuda toota samapalju kui see põlvkond, kes on praegu tööturul. Kui ühelt poolt jääb töökäsi vähemaks ning teiselt poolt suureneb pensionieas olevate inimeste arv, siis on selge, et tervishoiuks seniste kulutuste tasemel raha ei piisa, kuna tervishoiukuludest läheb suur osa pensionil olevate inimeste teenindamiseks. Seda raha on juurde vaja, aga neid, kes seda toodavad, on vähem. Nüüd on edasiste debattide küsimus, kuidas seda auku lappida.

Alkoholi- ja tubakaaktsiisist saab tervishoid kummastki alla 1% oma eelarvest. Kõlab kuidagi loogiliselt, et just sealt võiks raha juurde võtta.

Kõlab, aga see tähendaks kogu rahastamise süsteemi ümberkorraldamist. Me ju ei tea, mitu protsenti alkoholi- või tubakaaktsiisist kasutati ära näiteks pensionide maksmiseks. Sest riigieelarve tulud läksid kõik ühte potti ja sealt siis jagati, kuhu vaja oli, kus oli puudujääk.

Viimasel ajal on juttu olnud, et eestlaste omaosalus ravimite ostmisel on Euroopa suuremate seas. Mida selles suhtes ära saaks teha?

Me olemegi juba päris palju teinud. Valitsuse ettepanekul, mis sotsiaalministeeriumis ette valmistati, võttis parlament vastu seaduse, mille kohaselt kehtestatakse ka 50%lise soodustusega ravimitele piirhinnad. Sealt tuleb kindlasti kokkuhoid. Ehk: kui meil on praegu 100, 90 ja 75%lise soodustustega ravimitele hinnakokkulepped, siis 50protsendiliste soodustuse puhul neid kokkuleppeid veel ei ole. On tootjaid, kes on vabatahtlikult selle teinud, aga üldjuhul ei ole.

Teiseks, erinevalt teistest riikidest, ostavad meie patsiendid suhteliselt vähe geneerilisi ravimeid. Lihtne näide: ohatiseravim, mille toimeaine on täpselt sama. Originaali ja geneerilise ravimi hinnavahe on kahekordne. Samuti on kehtestatud apteekritele kohustus pakkuda inimestele odavaimat ravimit. Seda võimaldab senisest lihtsamini paljukirutud, samas ka kiidetud digiretsept. Sinna keskkonda on loodud selline mehhanism, et kui arst kirjutab toimeaine (mida ta peab tegema), siis apteekrile kuvatakse selle toimeainega ravimite loetelu alates odavaimast.

Miks ei kompenseerita Eestis enam hambaravi täiskasvanutele?

Arvestades, et majanduskriis vähendas ravikindlustuse kulusid märkimisväärselt, oli vaja teha valikuid. Leiti, et tööealised inimesed võiksid seda väikest osa ise katta. Ent proteesihüvitis eakatele ning hambaravihüvitis eakatele ja lastele on säilinud. Praxisest on meile ka soovitatud, et kompensatsioon võiks paremate aegade saabudes tagasi tulla. Kui kompensatsioon kaotati, räägiti sellestki, et hambahügieen on asi, milles inimene saab ise märkimisväärselt ära teha.

Miks just hambaravi? Selle loogika järgi võib ju väita, et inimene saab ka südamehaiguste riski oma tegevusega vähendada, ärme kompenseerime siis kardioloogilisi teenuseid.

Absoluutselt. See on kindlasti kinni inimese tervisekäitumises. Ka riigipoolset toimetulekutoetust ei maksta ju kõigile, saavad vaid need, kes on toimetulekuraskustes. Selleks on omad arvutused, toimetulekupiirid ja põhimõtted.

Samas – erinevalt hambaravist – näiteks südameoperatsiooni jaksaks inimene vaevalt ise kinni maksta.

Kas raviteenuste hindadel on nii-öelda õhku vahel, mida võiks välja lasta?

Riik ju sekkubki. Valitsus kehtestab raviteenuste hinnakirja ja see kujuneb haigekassas kulupõhiselt. Võtame näiteks radioloogia hinnakirja; selle hinnad hiljuti langesid ning just seepärast, et haigekassa tegi kuluanalüüsi ja ütles, et kuluanalüüsist tulenevalt radioloogia hinnad ei olnud kulupõhised. Hindadel on tihe kontroll ja arvestus peal.

Inimesed kurdavad, et eriarstide juurde on pikad järjekorrad. Erameditsiinis saad kohe jutule, aga pead maksma. Kas ja kuidas saaks neid asju muuta?

Ravijärjekorda mõjutab esiteks, kui palju on riigil võimalik ühe või teise teenuse eest maksta. Teisalt on piirkondlikud põhjused: teatud eriala arsti juurde näiteks Tallinnas ja Haapsalus on täiesti erinev ooteaeg. Veel loeb suust suhu leviv info, mille põhjal inimesed soovivad kindla arsti juurde saada. Oleme öelnud, et maksimaalne ravijärjekord võiks olla kuus nädalat, aga loomulikult ta ei ole. Mõne arsti juurde on kaks nädalat, mõne juurde kaks kuud. Selge, et erameditsiinis, kus patsient peab ise maksma, on vastuvõtuaeg oluliselt lühem.

Kas oleks mõttekas ära kaotada erisoodustusmaks ettevõtetele, kes tahavad oma töötajate sportimise eest maksta? Kas või sümboolse žestina, näitamaks, kuidas riik rahva tervisest hoolib?

Preventsiooni mõttes on kahtlemata väga mõistlik, et inimesed oma tervise eest hoolt kannavad, ja tore, et firmad oleksid valmis seda kompenseerima. Seda on palju arutatud, ent rahandusministeerium näeb ohtu, et see võib muutuda palgakulude optimeerimise vahendiks. Maksan sulle palka vähem, aga annan jõusaali kaardi. Selline skeemitamine tähendab automaatselt sotsiaalmaksu vähenemist ja seda, et tervishoiuteenust saame veel vähem pakkuda.

Mis seisus meie õnnetu digiretsept praegu on?

Aus vastus on see, et digiretsept toimib normaaloludes päris kenasti. Ei toimi ta siis, kui korraga tuleb apteeki palju teenuse soovijaid. Viimasel laiapõhjalisel kohtumisel ministeeriumis lepiti kokku, et digiretsepti keskkond töötab edasi, küll on vaja suurendada süsteemi võimsust, et ta kokku ei jookseks.

Kas inimesele kirjutatakse paber- või digiretsept, on patsiendi ja arsti kokkuleppe küsimus. Kui ma näiteks sõidan Tartusse ja selgub, et mul on vaja retsepti, siis ma helistan perearstile ja ta saab selle mulle digitaalselt välja kirjutada ning ma saan oma ravimi kätte. Või kui mul on vaja vanematele viia ravimeid, siis on digiretsept vajalik.

Arstid on 1. jaanuarist alates välja kirjutanud 1,5 miljonit digiretsepti, millest 860 000 retsepti alusel on ka rohtusid ostetud. Nii suure mahu pealt ja nii suure süsteemi käimalükkamisel võis prognoosida, et teatud tehnilisi raskusi tuleb.

Kuskil pidi tugev möödapanek olema, sest, nagu ma aru saan, alla 50% kõigist retseptidest on digitaalsed ja süsteem ei pidanud ikka vastu. Pealegi testiti seda ju ka eelmise aasta lõpul.

Pool on väga hea tulemus, haigekassa prognoosis omal ajal väiksemat mahtu. Arstid on olnud väga tublid ja on kirjutanud suuremas mahus retsepte, kui prognoositi. Jah, süsteemi puhul on kõige suurem tagasilöök, et omaaegsed prognoosid, mis tehti 3–4 aasta tagasi, olid ebapiisavad. Täna me peame neid parandama, et asja korda saada.

Räägime tööpuudusest. Registreeritud töötute arv on vähenenud. Mille arvel see vähenemine teie arvates aset leidis? Kas inimesed said tegelikult tööd või kaovad lihtsalt vaikselt registrist ära?

Registrist väljalangemise statistika ei ole oluliselt muutunud. Ka tippaegadel, kui tuli töötuid juurde 12 000 inimest kuus, läks registrist kuus välja 7000–8000 inimest. Reaalne juurdekasv oli 4000–5000 inimest kuus. Need olid väga suured numbrid, nüüdsed on mitu korda väiksemad. Registrisse tuleb 1700–1800 inimest nädalas ja sama palju läheb välja. Viimase kuue nädala jooksul on nädalas olnud juurdekasv 67–230 inimeseni ning viimased kolm nädalat on juurdekasv olnud negatiivne, 787 inimest eelmine nädal, 633 inimest üle-eelmine nädal ja 158 inimest kolm nädalat tagasi. Kolme nädalaga on registreeritud töötus vähenenud rohkem kui 1500 inimese võrra, mis on päris suur kahanemine. Pealegi, inimesed teavad, et kui nad langevad registrist välja, jäävad nad ilma ka ravikindlustusest.

Ja need inimesed leiavad töö?

Kuna väljalangemus registrist ei ole märkimisväärselt suurenenud, siis võiks öelda, et registreeritud töötus on püsinud sama või isegi vähenenud. Aga veel mitmed momendid näitavad, et inimesed leiavad tööd. Esiteks on tööpakkumiste arv võrreldes jaanuariga suurenenud. Kui aasta algul pakuti 1100 töökohta, siis viimastel nädalatel iga nädal umbes 1800. Ma räägin ainult Eestis pakutavatest töökohtadest; koos mujal maailmas pakutavatega on neid umbes 2300.

Kui võtame riigi poolt pakutavad meetmed – palgatoetuse, tööpraktika ja ettevõtluse alustamise toetuse –, siis ainuüksi nende kolme abil on 1. jaanuarist kuni üle-eelmise nädala lõpuni 4000 inimest tööle rakendatud. Mullu anti terve aasta peale palgatoetust 160 inimesele, tänavu on seda tänase seisuga saanud üle 2000.

Kui tööpuudus hakkas poolteist aastat tagasi kasvama, siis tööhõive jäi algul ju samaks. Need, kes olid varem kodus ilma tööta või töötasid mustalt, tulid ja võtsid ennast registris arvele. Nüüd on tööhõivenäitajatega samamoodi. Pigem on inimesed saanud reaalselt tööd.

Miks jääb töötu, kes saab näiteks lehest kas või 50 krooni honorari, seetõttu oma toetustest ilma? Kas poleks loogiline seada sisse mingi kõrvalt saadava tasu ülempiir?

Neid ettepanekuid on olnud, et kõrvalt saadav summa lihtsalt töötutoetusest maha arvestada, aga põhiprobleem on jälle trikitamises. Me ei ole leidnud toimivat, meie halduskoormusele vastavat lahendust. Maksuametist me saame maksuandmeid viitega ning inimese jaoks tähendaks see, et me maksame algul töötutoetuse välja ja kahe või kolme kuu pärast, kui oleme saanud maksuametist andmed, siis peame tema vahepeal kõrvalt tulnud raha kinni.

Miks peab töötu ennast kord kuus näitamas käima? Meile on kurdetud, et niikuinii ei jõuta inimesega tegelda.

See on õigustatud, sest meil on töötustaatus seotud aktiivsusnõudega. Meil on see üks kord kuus, Hollandis, kui ma õigesti mäletan, vist isegi kord nädalas.

Töötu peab kohal käima ja aru andma, mis ta on teinud, et tõesti tööle saada. Kuid meie klienditeeninduses, eriti Tallinnas ja Harjumaal, pole piisavalt ressurssi, et jõuaksime iga inimesega personaalselt tegelda. Meie konsultantide teenindatavate klientide arv on 600 ja 800 vahel ühe inimese kohta.

Trikitamist olete maininud mitu korda. Jääb mulje, et töötukassa ja tööturuameti liitmine oli samasugune trikitamine – pean silmas seda, et ametnikud koondati, neile maksti hüvitisteks välja 24 miljonit krooni ja siis võeti nad uude ametisse jälle tööle. Kas see juhtum on Meelis Paaveli jaoks lõppenud?

See on probleem, mis on saanud ka kohtulahenduse ja olnud riigikogus arutusel. Kui uus avaliku teenistuse seadus oleks selleks hetkeks olnud vastu võetud, poleks sellist seisu tekkinud. Kui me lõpetame ära ministeeriumi allasutuse, riikliku ameti tegevuse, siis töötajal on õigustatud ootus (hüvitisele – toim.) lähtuvalt seadusest.

Tuli need koondamishüvitised välja maksta. Ega kõik ei läinud ka üle töötukassasse, inimesed võeti konkursi korras tööle. Samas – niipalju kui mina tean, püüti ka läbi rääkida, et töötukassasse üle minev inimene hüvitist ei võtaks. Aga see oli inimeste enda otsus.