Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (Eurofound) avaldas uuringu „Esinduslikkuse kontseptsioon riiklikul, rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil“ tulemused. Informatsiooni kõikide EL liikmesriikide ja Norra kohta koguti Eurofoundi riiklike korrespondentide võrgustikult, mille raames andis olulise panuse uuringusse ka Praxis kui Eesti korrespondent.
Ametiühingud ja tööandjate liidud ehk sotsiaalpartnerite organisatsioonid on levinud kõikides Euroopa riikides, kuid nende arv, roll ja olulisus on riigiti erinev. Oluline märksõna seejuures on esinduslikkus, mis annab sotsiaalpartneritele legitiimsuse oma erinevate rollide täitmisel, sh kollektiivlepingute sõlmimisel või olles kaasatud poliitikakujundamisse. Nende esinduslikkus annab neile õiguse esindada oma liikmeid, kogu sektorit või kõiki ettevõtteid ja kogu tööjõudu.
Uuringu eesmärk ongi kirjeldada, kuidas erinevates riikides sotsiaalpartnerite esinduslikkust tajutakse ja milliste kriteeriumite alusel määratakse, kes on või ei ole esinduslik, ning seeläbi leida ka elemente, mida saab kasutada üldise esinduslikkuse definitsiooni loomisel.
Kogutud info põhjal selgus, et esinduslikkuse definitsioon ja selle määratlemine on riigiti väga erinev. Samas saab välja tuua kaks põhilist esinduslikkuse määramise viisi – läbi seadusandluse või läbi sotsiaalpartnerite ise-regulatsiooni mehhanismi.
Paljudes riikides on seadusandlik raam esinduslikkuse määramiseks, kuid selle ulatus erineb oluliselt – mõnel juhul on oluline vaid liikmete arv, mõnel juhul on aga väga täpselt paika pandud, millised sotsiaalpartnerid saavad kollektiivsetes läbirääkimistes osaleda. Samal ajal Eesti seadusandluses kriteeriumid praktiliselt puuduvad ning nö esinduslikkuse määramine toimib Eestis pigem sotsiaalpartnerite ise-regulatsiooni teel. Sarnaselt Eestile tõid ka näiteks Taani, Rootsi ja Poola välja, et neis riikides on ise-regulatsiooni mehhanism olulisem kui seadusandlik regulatsioon. See tähendab, et sotsiaalpartnerite tegevuse käigus n-ö kujuneb välja, kes on esinduslik ja kes mitte.
Üldiselt aga toimib enamikes riikides esinduslikkuse määramiseks segu formaalsetest ehk seadusandlikest ja mitteformaalsetest ehk ise-regulatsiooni tulemusel kujunevatest mehhanismidest. Seejuures on olulised paljud erinevad kriteeriumid, näiteks liikmete arv, sektori kaetus, territoriaalne kaetus, organisatsiooni vanus, mõju ulatus, suutlikkus kollektiivlepinguid sõlmida, olemasolu olulises sektoris, tavad-praktikad. Selle kõige põhjal jagati uuringus riigid nelja gruppi, kus esinduslikkus määratakse riigis:
- sotsiaalpartnerite ise-regulatsiooni tulemusena, mille raames arvestatakse ka kollektiivlepingut sõlmimise võimekust ja üldist tugevust;
- segu iseregulatsioonist ja seadusandlusest;
- seadusandluse kaudu, arvestades organisatsiooni üldist mõju ja tugevust;
- seadusandluse kaudu, arvestades esindajate valimiste hääletustulemusi töökohal.
Uuringu teine osa keskendus Euroopa tasandi ja rahvusvahelisele esinduslikkusele, kirjeldades erinevaid organisatsioone ja nende toimemehhanisme, esinduslikkuse olulisust ning erinevaid definitsioone kirjanduse ja dokumentide põhjal. Euroopa tasandi sotsiaalpartnerite esinduslikkus on oluline, kuna vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 154 peab Euroopa Komisjon esinduslike sotsiaalpartneritega konsulteerima enne mistahes sotsiaalpoliitilise meetme vastuvõtmist.
Uuringuga on võimalik tutvuda siin.