Uus ajastu seab uued ootused õppimisele ja õpetamisele. 21. sajandi oskuste arendamist on pikalt tähtsustatud ka Eesti koolides. Elukestva õppe strateegias oli see üldpädevuste terminit kasutades sõnastatud koguni Eesti haridussüsteemi ühe strateegilise eesmärgina.

Globaliseerumise, tehnoloogia kiire arengu, kliimasoojenemise ning töö olemuse, soorollide ja peremustrite muutumise ja teiste nn megatrendide taustal leiavad paljud sotsiaalteadlased, et oleme suundunud uude ajastusse. Uus epohh, mida on nimetatud postmodernismiks, voolavaks modernsuseks või VUCA-maailmaks (akronüüm inglise sõnadest Volatility (muutlikkus), Uncertainty (ebakindlus), Complexity (läbipõimitus) ja Ambiguity (ebamäärasus)), seab uued ootused ka sellele, missuguseid oskusi tuleks õpetada lastele ja noortele 21. sajandi ühiskonnas ja tööturul edukaks hakkamasaamiseks.

Kriitilise mõtlemise, probleemilahenduse, digivahendite kasutamise ja suhtlemise (sh koostöö tegemise ja veenmise, aga ka mitmekultuurilises keskkonnas suhtlemise) oskus on pädevused, mis on tänapäeva kiiresti muutuvates ja komplekssetes ühiskondades muutunud iseäranis oluliseks. Seetõttu võiksid nende teadlikule ja süsteemsele arendamisele keskenduda ka üldhariduskoolid.

Aga kuidas seda teha? Selle küsimuse võttis fookusesse Euroopa õpetajate ja koolijuhtide hariduspoliitika võrgustik (EEPN), viies läbi uuringu, mille eesmärk oli selgitada välja 21. sajandi oskuste arendamisele keskenduvad pedagoogilised praktikad üle kogu Euroopa. Valminud on viis uuringuaruannet ning järgnevalt teeme ülevaate mõnest inspireerivast praktikast, mida raportites kajastati.

Õpikogukonnad

Koostöise õppimise ja koolijuhtimise valdkonnas on väga oluline märksõna õpikogukonnad (learning communities). Terminil puudub ühene definitsioon, kuid mõned autorid (nt Kilpatrick, Barrett ja Jones) on õpikogukondi kirjeldanud kui eri institutsioonide (haridus- ja valitsusasutused, partnerid tööstusest ja kogukonnast) kogumit, kes on ühendanud jõud, aitamaks kaasa sotsiaalsetele muutusetele, ja kes jagavad seejuures riske, vastutust, ressursse ning hüvesid. Õpikogukondadena võib käsitada nii koole tervikuna kui ka klassi või isegi väiksemaid gruppe.

Üheks heaks näiteks õpikogukonnast on interaktiivsed rühmad. Selle praktika puhul jagatakse võimalikult isesuguse taustaga (eri soost, rahvusest, oskustega jne) õpilased klassis kuue- kuni seitsmeliikmelistesse gruppidesse ning iga rühma toetab nende tegevuses täiskasvanu, kes on nt haridusspetsialist (nt psühholoog), tudeng või vabatahtlik kogukonnast. Õpetaja roll on ülesannete ettevalmistamine, nende selgitamine ja kogu protsessi juhtimine, rühma juures olev täiskasvanu peab aga aitama luua dünaamilist ning toetavat õhkkonda koostöiseks õppimiseks. Gruppides tehtavad ülesanded on pigem lühikesed (15–20 min) ning kui üks ülesanne on lahendatud, liigub kogu rühm tervikuna uue juurde ning töötab koos järgmise täiskasvanuga.

Edasi liikumise eeldus on, et kõik grupi liikmed on ülesande lahendanud ehk siinkohal ongi õppeprotsessis oluline solidaarsus ja üksteise toetamine. Interaktiivsed rühmad aitavad luua sidemeid õpilaste, klassi kui terviku ja õpetaja, ning kooliväliste, kuid ümbritsevast kogukonnast pärit inimeste vahel, tekitadeski seeläbi õpikogukondi.

Vastastikune õppimine

Koostöine õppimine avaldub aga ka sellises lähenemises nagu vastastikune õppimine (peer learning), mida on rakendatud näiteks Portugalis programmi „Note in between pairs“ raames. Tegemist on programmiga, mis põhineb õpilaste vastastikusel vaatlemisel ja mille eesmärk on aidata õpilastel teadvustada oma õppimisviise ning edendada enesejuhtimist õppijana.

Eelnevalt juhendatud õpilased jälgivad paarides vastastikku teineteise toimetulekuraskusi ja strateegiaid klassis õppides. Vaatlusele järgneb ka ühine peegeldamine, mida toetab õpetaja. Programmi saab kasutada ka online-keskkonnas.

Koostöise õppimise jälgimiseks ja vahetu tagasiside saamiseks on loodud mitmesuguseid digivahendeid, üks neist isegi Eestis Tallinna Ülikooli teadlaste eestvedamisel. Nimelt eksisteerib tehisintellektil põhinev digivahend nimega CoTrack, mis aitab õpetajatel toetada grupitöö tegemist, saades igal ajahetkel infot rühmade ülesandega edenemise, õpilaste töös osalemise aktiivsuse ja gruppide üldise meeleolu kohta. CoTrack kasutab õppijate emotsioonide kindlaks tegemiseks näotuvastust ja kogub ühtlasi andmeid nende kirjaliku ning suulise panuse kohta grupitöös. CoTracki on võimalik kasutada nii klassiruumis kui distantsõppel.

Ümberpööratud klassiruum

Üks põnev võimalus digivahendite rakendamiseks õppetöös ja õpilaste digikeskkonnas toimise arendamiseks on ümberpööratud klassiruumi (flipped classroom) lähenemine. Ümberpööratud klassiruum tähendab, et tavapärane õppimisprotsess pööratakse ümber nii, et õpilased tutvuvad uute teemadega kodus (sageli digitehnoloogiate abil, nt eelsalvestatud videoid vaadates ja e-materjale lugedes), praktiline töö ning arutelu toimub seejärel ühiselt (virtuaal)klassiruumis.

Sellisel viisil õppimine võimaldab õpilastel uut infot omandada omas tempos ning üheskoos õpetajaga saab seejärel rohkem süvitsi minnes üle rääkida juba neid osi materjalist, mis on keerulisemad ning vajavad lisaselgitusi.

Edendamaks hariduse kaudu aktiivset osalust ja kodanikuoskusi, tasub kõrva taha panna selline fraas nagu „koolide kaasav eelarve“. School Participatory Budgeting (OPE) on Portugalist alguse saanud initsiatiiv, mis võimaldab riigikoolide põhikooli III kooliastme ja keskkooliosa õpilastel rääkida kaasa selles, milliseid arenguid nad oma koolis näha soovivad, mõjutada otsuseid ja kooli rahastamist. Kaasava eelarve põhimõtete rakendamine koolides toetab noorte osalust, otsustamist, argumenteerimisoskust, kollektiivset mobiliseerumist jt demokraatlikus kultuuris elamiseks vajalikke pädevusi.

On väga tervitatav, et vabaühendus Korruptsioonivaba Eesti ja SA Eesti Koostöö Kogu on koolide kaasava eelarve praktika toonud ka Eestisse ning sel sügisel oodatakse koole liituma juba teise kaasava eelarvestamise projekti lennuga. Ühtlasi on välja töötatud käsiraamat koolidele, kes sel korral programmi ei mahu. Käsiraamatust saab juhiseid kaasava eelarvestamise praktiseerimiseks oma koolis.

Arvestades, et Eestis saab kohalikel valimistel oma hääle anda alates 16. eluaastast ja nii mõnigi omavalitsus kaasavat eelarvet juba rakendab, oleks noortele kooli tasandil taolise otsustusprotsessiga tutvumise võimaldamine kindlasti kiiduväärt ning aitaks julgustada noorte osalust, mis muidu kipub sageli üsna madalaks jääma.

Soovitused õpetajatele

Uuringust koorusid välja ka mitmed soovitused hariduspoliitika kujundajatele ja praktikutele. Õpetajatel ja koolijuhtidel soovitatakse üha enam rakendada koostöist õppimist ja koolijuhtimist, kuna uuringud on näidanud, et need lähenemised parandavad õpilaste õpitulemusi. Sealjuures tuleb õppimises tähelepanu pöörata, et rakendatav praktika oleks koostöine õppimine selle parimas tähenduses, st mitte selline, kus grupitöö tegemise eesmärgil pelgalt jaotatakse ülesande osad õpilaste vahel (cooperative learning), vaid praktika, kus rühmaliikmed on pannud paika ühise eesmärgi ja mõtestanud koostööga seotud vastutust laiemalt (collaborative learning).

Kindlustamaks, et koostöist õppimist ja koolijuhtimist rakendatakse edukalt ka pandeemia tingimustes, tuleks õpetajatele ja teistele koolitöötajatele pakkuda lisatuge ja -koolitusi (nt ad-hoc-koolitused uudsete digivahendite kasutamise kohta, kovisioonid ja supervisioonid probleemide üle arutlemiseks ja kogemuste jagamiseks jt). Suhtlusviiside ajakohastamiseks soovitatakse koolides ja (täiendus)koolitustel tähelepanu pöörata õpetajate eneserefleksioonile ja oma alateadlike eelarvamuste teadvustamisele, mis on iseäranis oluline mitmekeelses ja -kultuurilises kontekstis.

Uuringu autorid peavad oluliseks ka võimestada õpetajaid, koolijuhte, õpilasi ja teisi haridustöötajaid, aga ka lapsevanemaid aktiivselt osalema koolielus, arendamaks hariduskogukondi, kus täiskasvanud saavad olla heaks eeskujuks lastele ja noortele aktiivseteks 21. sajandi digiühiskonna kodanikeks olemisel.

21. sajandi oskuste arendamist on pikalt tähtsustatud ka Eesti koolides. Elukestva õppe strateegias oli see üldpädevuste terminit kasutades sõnastatud koguni Eesti haridussüsteemi ühe strateegilise eesmärgina. Seega ei ole sellises teemafookuses Eesti koolide jaoks midagi uut.

Eesmärkide sõnastamine ja nende saavutamine on aga kaks erinevat asja. EEPN-i aruannete väärtus nii Eesti kui kõigi teiste Euroopa haridussüsteemide jaoks seisneb laiahaardelises inspireerivate hariduspraktikate väljaselgitamises. Kui me teame, et tahame näiteks koostöist õppimist ja koolijuhtimist praktiseerida, kuid samas napib ideid, kuidas seda teha, tasub vaadata, mida tehakse mujal. Siin saabki appi võtta EEPN-i aruanded, kuhu üleeuroopalise ekspertide võrgustiku põhise koostöö tulemusel rohkelt inspireerivaid hariduspraktikaid koondatud on.

EEPN on üleeuroopaline õpetajatest, koolijuhtidest, poliitikakujundajatest, uurijatest ja teistest sidusgruppidest koosnev võrgustik, mille eesmärk on toetada osapoolte koostööd ning hariduspoliitika kujundamist ja rakendamist nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.

EEPN moodustati 2019. aastal neljaks aastaks ning seda koordineerib Euroopa koolijuhtide võrgustik (ESHA). EEPN koosneb 29 liikmest, kes on pärit 18 riigist. Praxis on EEPN liikmesorganisatsioon, kelle roll on osaleda võrgustiku igapäevatöös ning panustada uuringute läbiviimisesse. EEPN-i rahastab Euroopa Komisjon.