Tänaseks on selge, et arvamusfestivalil on oma kindel koht ja väärtus. Ühiskondlikud probleemid pole sellised, et lahendus tuleb stiilis „mõeldud, tehtud – plirts, plärts ja valmis“. On erinevaid väärtusi, arusaamu, argumente ja ootusi ning ühte õiget tõde polegi. Samuti on teemasid, mille üle ei ole sisulist arutelu toimunud ja vaja oleks erinevaid arvamusi kuulda-kraadida ning aru saada kasvõi sellest, et ma veel ei tea sellest teemast.

Arvamusfestivali mõte ongi tuua vabas õhkkonnas kokku inimesed, kes tahavad ühiskondlikel teemal kaasa mõelda. See ei ole eksklusiivse kutsega telesaade, kuhu mahub laua taha kolm-neli tuntud inimest. See on koht, kus kõik ärksad ja huvitatud inimesed saavad kuulata ja jagada mõtteid kultuurselt – üksteist kuulates, argumenteerides ja teistsuguseid seisukohti austades. Arvamusfestivalil on võimalik rääkida nii, et sind kohe vaikima ei sunnita, ei solvata ega isiklikult rünnata.

Miskipärast näeb avalikus mõtteruumis järjest enam seda, et sekundite või minutite jooksul võetakse jäik seisukoht, ilma et teemast eriti midagi teatakse, selle vastu isegi huvi tuntakse või argumentidesse süvenetakse. Ja järgnev arutelu põhineb emotsioonidel, oma esialgse (ja küllaltki juhuslikult võetud) seisukoha dogmaatilisel kaitsmisel.

Nii saavadki argumentidest detsibellid ja viisakast seisukohavõtust vürtsikaid omadussõnu täis tigedad jutulõimed. Ja pärast on enamikul vastik ning tekib tahtmine sellisel moel mitte enam kaasa rääkida ja selg keerata. Järjekordne tuha all hõõguv tuli, mis jäetakse oma elu elama. Sellised söed ei kustu ja nii neid hõõguvaid pesasid koguneb ja koguneb.

Meie avalik mõtteruum ongi nagu kord süttinud turbaväli, mis võib silma eest varjul olles miilata aastaid, enne kui jälle suure leegiga lahvatab. Päid täidavad aga asendusteemad ja pseudoprobleemid. Näiteks avaldas tuntud portaal sel nädalal pealkirja, et suvesoe hakkab taanduma.

Loomulikult ei ole arvamusfestival võluvits selliste miilavate tulekollete koheseks kustutamiseks. Üks nädalavahetus ei maanda kuudepikkust viha ega interneti pakutavat turvalist tigetsemist.

Samuti pole festival katalüsaator, mis midagi nullist pauguna suureks teeb. Siin ei võta mitutuhat inimest kollektiivselt kopse õhku täis, et midagi ühist homme ära teha. Selleks on festival liiga mitmekülgne. Pigem on see kui mess, kus näed-kuuled-haarad, mis on inimestel mõtteis, ja tunned, et ka enda mõttemaailm saab rikkamaks.

Küll on ta indikaator – mida olulist on õhus juba praegu ja mis köeb pinna all? Mis vaevab ja mis lahendust vajab? Sellisteks indikaator-teemadeks on näiteks olnud vihakõne, vaimse tervise hädad, alkoholism, laste õigused. Tänavu on need teemad juba mitmendat korda arvamusfestivalil, uute indikaatoritena aga näiteks internetiaktivism, digimürgitus hariduses ja väärtuste ala teke. Viimane selleks, et mõelda ja arutleda, mis väärtused meid ühendavad.

Tänaseks on vihakõne teema saanud ühiskonnas laiemalt kandepinda. Festivalil võeti see kohe esimesel aastal jutuks anonüümsete kommentaariumite võtmes ja tänavu arutletakse, mis on saanud kaks aastat hiljem. Praeguseks on see teema jõudnud arusaamani, et see ei ole üksnes kommentaariumite probleem, vaid laiem ühiskondlik valukoht.

Arvamusfestivali suur teene ongi selles, et kuulatakse ja jagatakse erinevaid mõtteid ja lahendusi ning seda tehes edendatakse ka arutelukultuuri. Viimast on Eestis hädasti vaja teha. Edasiviivaid lahendusi on väga keeruline leida, kui kõik asjassepuutujad end maasse kaevavad ja saadud mätastega vastaseid loobivad.

Aga edasi, kui kõik on porised? Sumbunud debatid tähendavad aastaid, isegi aastakümneid tegemata otsuseid. Sest lõhkiläinud ja sellisena hanguma jäetud arutelud ei viigi edasi mingi selguse, lahenduse või teadmiseni. Nii et arvamusfestival annab oma panuse ka sellesse, et valusad ja tundlikud teemad, mis võivad iga kell lõõmama hakata, saaks sellest sumbumisest välja juhatatud, kasvõi sammukese.

Tänavuse arvamusfestivali üks märksõnu ongi eksperimenteerimine aruteluvormidega – et järele proovida ja katsetada, kuidas luua sellist arutelukeskkonda, kus inimesed tahaksid ja julgeksid oma tõelisi ja teistest eristuvaid mõtteid välja öelda. Et ei kammitsetaks oma ideid või püütaks olla liialt poliitkorrektsed.

Mitu arutelu kasutab seekord teadlikult erinevaid osalusvorme ja eraldi on olemas simulatsioonide ala. Et anda osalejatele kogemust – on küll võimalik saada kaevikust välja. Nii iseennast kui oma mõtteid.

Annika Uudelepp, Praxise juht