See, et treenerid tahavad, et noored pääseksid kindlasti poodiumile ja treeniksid üksnes saavutuste nimel, on pannud noori spordile käega lööma. Oma lugu jagavad kolm noort naist, kes otsustasid treenerite liigse survestamise tõttu spordiga lõpparve teha.

Praeguseks tehtud uuringud näitavad, et Eesti noorte liikumisaktiivsus on endiselt kesine. Umbes 43% laste päevane liikumine jääb alla soovitusliku normi ehk nad liiguvad alla 60 minuti ööpäevas.

Poliitikauuringute keskus Praxis selgitas oma analüüsiga „Gümnaasiuminoorte liikumisharjumused ja kehaline võimekus ning seda mõjutavad tegurid“ välja valdkonna suurimad probleemid. Uuringust selgus, et kuigi noorukieas peetakse liikumissoovi vähenemise peamisteks põhjusteks eelkõige sotsiaalseid tegureid, nagu huvide muutumine, motivatsioonipuudus, materiaalsete võimaluste vähesus ja negatiivne suhtumine aktiivsesse sporti, on nende taustal esile kerkinud ka sootuks komplekssem probleem: võidukultus.

Alates 12.–13. eluaastast hakatakse sporditreeningutel tippspordile keskenduma, mistõttu on noortel vaja võistlustel kõrgete kohtade eest heitlemiseks üha rohkem treenida. Paljudel noortel puudub aga motivatsioon tippspordi eesmärke saavutada ja sportlaskarjääri teha. Ebakõla noorte soovide ja treenerite nõudmiste vahel on päädinud mitmel juhul ühetaolise lahendusega: kuna hobikorras või vormishoidmise eesmärgil pole võimalik spordiga tegeleda, on olnud ainus võimalus treenimisest loobuda.

Pikemalt loe Eesti Päevalehe veebiversioonist.

Allikas: Võidukultus treeningutel. „Laps ei ole plastiliin, mida vaid võistlusteks õigesse vormi voolida“, Eesti Päevaleht