Iga teine akadeemiline töötaja Eestis tunnetab oma töö pingelisust ja kurnatust ning seda, et teda ei väärtustata Eesti ühiskonnas. Õppe- ja teadustööd tasakaalus hoida on erienvates valdkondades keeruline ning rakenduslikku teadustööd akadeemiline karjäär ei hinda.

Värske uuring kaardistas akadeemiliste töötajate käekäiku ja rahulolu. Tulemusi esitletakse täna semianril “Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas”, millest otseülekannet saab vaadata ERR Novaatori vahendusel.

Õppe-teadustöö tasakaal erineb inimeseti oluliselt 

Eesti ülikoolid kasutavad Humboldti mudelit, mis tähendab, et õppe- ja teadustöö on omavahel seotud. See on nii ideaaljuhul, kuid uuringust selgub, et Eestis on selles osas õppejõudude ja teadustöötajate vahel suured erinevused. Erinev on nii teadustööle pühendatud aeg, teadustöö prioriteetsus kui ka suhtumine õpetamisse.

Üle poole (58%) akadeemilistest töötajatest tunneb, et edutamisel arvestatakse esmajoones teadustöö kvaliteeti, ja alla poole (41%) neist tajub selles õppetöö arvestamist. Teisisõnu on just ülikoolides karjääris edenemiseks soodsam teha teadust kui õpetada. Rakenduskõrgkoolides on need näitajad vastupidises suhtes.

Risk: Karjääri mõttes on kasulikum teha teadus, mille tõttu võivad akadeemilised töötajad teadustööd eelistada õpetamisele.

Nooremteadurite töökoormus ja sisu on vastuolus ametikoha eesmärkidega

Kui keskmine täisajaga töötav akadeemiline töötaja töötab nädalas keskmiselt 43 tundi, siis nooremteadur töötab keskmiselt 49 tundi, millest 14 tundi tegeleb õpetamisega ning kaheksa tundi juhtimis- ja administratiivülesannetega.

79 protsenti nooremteaduritest eelistaks õpetamisele just teadustööd, mida nende ametikoht näeks tegelikult ette suuremas mahus kui praegu. Lisaks tunnevad nad end nii õppe- kui ka teadustöös mõneti ebakindlamalt kui nende kolleegid.

Küsitluse kohaselt on nooremteadurite hulgas pigem vähem neid, kes oma tööga rahul on. Võrreldes teiste teadustöötajatega tunnevad nad teravamalt, et õppe- ja teadustööd on raske ühendada.

Nooremteaduri ametikoht loodi Eesti ülikoolides eesmärgiga tagada doktorantidele töökoht koos kõigi sotsiaalsete garantiidega. Sellega loodeti, et nooremteadurid, kellest suurem osa on doktorandid, saavad keskenduda täismahus oma teadustööle ning jõuda doktorikraadi kaitsmiseni.

Risk: Nooremteadurite aeg kulub õppe- ja administratiivtegevustele ning selleks, mida nad põhiliselt tegema peavad ehk teadustööle, jääb vähem aega kui peaks.

Praktiline töökogemus loeb personali valikul ja edutamisel vähe

Ainult kolmandik töötajatest tunneb, et asutusevälist töökogemust arvestatakse nii personali valikul kui ka edutamisel. Üksnes iga kolmas töötaja tunneb, et ülikool väärtustab tema teadustöö praktilist rakendatavust.

Erinevus on siin arsti- ja tervisteaduste valdkonnas, samas loodusteaduste valdkonnast tunneb vaid 16 protsenti akadeemilistest töötajatest, et praktiline kogemus tuleb kasuks.

Ühiskondliku suunaga asutusevälist koostööd teevad ennekõike naised. Tööstuse ja ettevõtlusega teevad rohkem meessoost akadeemilised töötajad. Äri- ja tööstusettevõtetega teeb koostööd peaaegu  kolm korda rohkem mehi kui naisi (44% vs. 16%). Naised teevad jällegi rohkem koostööd mittetulundusühingutega.

Ka välisrahastuses peegeldub sugudevaheline erinevus: äriettevõtete rahastusele tugineb oma tegevuses meesteadlastest 35 protsenti ja naisteadlastest 10 protsenti. Arvatavasti väljendab sugudevaheline erinevus osaliselt ka meeste ja naiste erinevat osakaalu teadusvaldkondades.

Risk: Olenemata rolliootustest ei väärtustata akadeemilisel edutamisel ühiskondliku sisuga uuringuid, asutusevälist panust ega uurimistöö rakenduslikkust, mis tervikuna soosib teaduskesksele, mitte rakendusele ja ettevõtlusele suunatud teadustööd.

Õppetöö käib vanamoodsate meetodite järgi

Traditsiooniline loeng ja seminar on ülekaalus küll mõlemat tüüpi kõrgkoolides, ent projektipõhine õpe, IKT-põhine õpe ja muud vormid on sagedasemad eelkõige rakenduskõrgkoolides. Rakenduskõrgkoolide akadeemilised töötajad koostavad kolleegidest ülikoolides märksa rohkem õppematerjale (98% vs. 84%) ja õppekavaarendusega (83% vs. 55%). Samuti arendavad oma professionaalseid oskusi rakenduskõrgkoolide akadeemilised töötajad rohkem kui ülikoolide omad.

Võib ju küsida, mis on traditsioonilisel loengul ja seminaril õppemeetoditena viga. On uuringuid, mis on näidanud, et olukorras, kus õppejõud edastab oma teadmisi ning üliõpilane on pigem kuulaja ja konspekteerija rollis, keskendub tudeng vähem tähelepanu õppimiskogemusele ning kesise tähelepanu korral soodustavad traditsioonilised loengud ja seminarid pigem pinnapealset õppimist.

Aune Valk on oma 2007. aasta uuringus näidanud, et kõrgkoolidel on õppejõududele suured ootused, ent need ei vasta inim-, raha- ja ajaressurssidele. Ülekoormatud ja kiiresti vananev õppejõudkond pole aldis oma õpetamismeetodeid muutma ega uusi omandama.

Risk: Kui napib õppejõude, neil napib aega ning palk on kesine, puudub ka motivatsioon ennast arendada õppemetoodiliselt. Tudengite õpetamine vanamoodsate meetoditega soodustab pinnapealset õppimist või suunab motiveeritumaid õppijaid mujale uuenduslikumat õpet otsima.

Eesti ei väärtusta akadeemilist töötajat

Iga teine akadeemiline töötaja tunnetab oma töö pingelisust ja kurnatust ning seda, et teda ei väärtustata Eesti ühiskonnas.

Ligikaudu pooled (49%) akadeemilised töötajad leiavad, et nende töö tekitab pingeid ja kurnab neid. Kõige suurem on see näitaja 30–49 a vastajate(u 60%) ja nooremteadurite hulgas (61%). Need vanusevahemikud hõlmavad sageli akadeemilise karjääri alustajaid ja karjääri keskfaasis olijaid. Kui Eestis iseloomustab pinge ja kurnatus ühtlaselt kõiki akadeemilisi ametiastmeid, siis välisriikides tundub see olevat probleem pigem karjääri ülemistel astmetel.

Iga viies (21%) akadeemiline töötaja tajub, et Eestis väärtustatakse akadeemilisi töötajaid, ja iga teine (50%) tunnetab, et neid ei väärtustata. Väärtustamist tajuvad kolleegidest sagedamini õpetajad, ent ka nende seast nõustub selle väitega kõigest iga kolmas.

Siinjuures on oluline ka see, milline on akadeemilise töötaja kuvand ühiskonnas, näiteks meedias. Meediakuvandiga on rahul ligikaudu pooled ehk 48 protsenti ning rahulolevamad on alumistel karjääriastmetel, kes enamasti on ühtlasi nooremad töötajad.

Risk: Akadeemilise töö ja karjääri vähene väärtustamine ühiskonnas võib mõjutada pikas perspektiivis teadlaste- ja õppejõudude järelkasvu ehk inimesed lihtsalt ei vali seda enda karjääriks.

Paljud eelnevatest punktidest on seotud ülikoolide ja kõrgkoolide juhtimisega ning selle osas hindavad pooled akadeemilised töötajad akadeemiliste asutuste juhtimise asjatundlikuks, enim on sellega rahul õpetajad.

Juhtimist ei pea asjatundlikuks iga neljas akadeemiline töötaja, iga teine tunnetab ülevalt alla juhtimisstiili ja iga kolmas kitsaskohti infovahetuses tugitöötajatega. Kollegiaalset otsustusprotsessi peab asutusele iseloomulikuks veerand akadeemilistest töötajatest.

Viiendik akadeemilistest töötajatest on seisukohal, et nende asutuses on viimase aasta jooksul töötajaid diskrimineeritud, ja neljandik ei nõustu väitega, et asutuses koheldakse kõiki töötajaid võrdselt.

21% akadeemilistest töötajatest leiab, et nende asutuses on viimasel aastal töötajaid näiteks soo, rahvuse, vanuse või puude põhjal diskrimineeritud. Suurim on see näitaja sotsiaalteaduste valdkonnas (25%) ja ametikohtade võrdluses nooremteadurite puhul (35%). Töötajate võrdse kohtlemisega oma asutuses nõustub 52% ja ei nõustu 27%, sagedamini nõustuvad meessoost akadeemilised töötajad (60% vs. 47%).

Uuringu tegi Tartu Ülikool koos Poliitikauuringute Keskusega Praxis. Seda rahastas “Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamise (RITA)” tegevuse 4 raames Euroopa Regionaalarengu Fondi. Uuringu tellis Eesti Teadusagentuur.

Allikas: Uuring: iga teine teadlane ja õppejõud tunneb, et ühiskond ei väärtusta teda, Novaator