Üha enam on hakatud rääkima Eesti haridussüsteemi kihistumisest. Sellele juhtis tähelepanu isegi president, tõdedes riigikogu avaistungi kõnes, et Eesti koolis ilmnevad kihistumise märgid, kuigi muu maailmaga võrreldes on need väheolulised. Kas meie haridussüsteemi kihistumine on tõepoolest alles tasapisi pead tõstev ohu märk, nagu viitab president, või on probleem tegelikult suurem?

Kui soovitakse hinnata riigi hariduslikku kihistumist, vaadatakse tavaliselt, kuivõrd on õpilase õpitulemused seletatavad sellega, kui jõukad ja haritud on tema vanemad (pere sotsiaal-majanduslik taust). Seda uurib Eestiski tuntud PISA programm ja on laialt teada, et selles vaates on Eesti haridussüsteem teiste riikidega võrreldes tõepoolest vähe kihistunud.

Ent hariduslik kihistumine väljendub ka muus. Üks selle tõsisemaid ilminguid on Eesti koolide ebavõrdsus. Selle poolest oleme OECD riikide võrdluses keskmiste seas ehk see seletab ligi viiendikku Eesti õpilaste haridustulemusi (kaks korda rohkem kui Soomes, nagu tõdesid Jaan Mikk ja teised haridusteadlased oma 2012. aasta aruandes).

Erinevalt Soomest joonistub Eestis selgelt välja ka n-ö maa- ja linnakoolide erinevus: Tallinna, Tartu ja teiste suuremate linnade (v.a Narva ja Kohtla-Järve) koolid saavutavad paremaid tulemusi kui väikeste kohtade koolid. Näiteks on leitud, et kui maakoha põhikooliastmes õppinud noor läheb keskharidust omandama Tartusse, on tema riigieksamitulemused u 10 punkti paremad kui siis, kui ta jääks õppima maakooli.

Eliitkoolid kihistavad
Ühe peamise nähtusena toidab hariduse ebavõrdsust eliitkoolikohtade jaotamise süsteem. Nagu näitavad ka iga-aastased riigieksamite edetabelid, figureerivad tipus just eliitkoolid. Ent nagu näitas 2012. aasta koolivaliku uuring Tallinnas, on õpilaste vastuvõtt neisse koolidesse kihistav. Lastel, kelle vanemad teenivad keskmisest kõrgemat palka ja kelle emal on kõrgharidus, on mitu korda suurem tõenäosus väljuda äärmiselt intensiivsest eliitkoolikohtade nimel peetavast „võitlusest” võitjana.

Kooli haridustulemused olenevad peale õpetamise kvaliteedi n-ö kooli sotsiaalsest kooslusest ehk sellest, kui motiveerivatest, õppimist väärtustavatest, haritud ja jõukatest peredest pärinevad koolis õppivad lapsed. Seega annab niisugune koore riisumine eliitkoolidele teistega võrreldes märkimisväärse eelise ja aitab koolide ebavõrdsust taastoota.

Ebavõrdsus avaldub ka õppekeele järgi: venekeelsete koolide testitulemused on eestikeelsetega võrreldes järjekindlalt märksa madalamad. Näiteks matemaatikas on lõhe umbes 30 nn PISA punkti, st venekeelsed koolid on eestikeelsetest matemaatika õppimises peaaegu aasta jagu maas, nagu tõdeti Eesti inimarengu aruandes 2016/2017.

Võrreldes eestikeelsete koolidega leidub venekeelsetes rohkem madala õpiedukusega õpilasi ja märkimisväärselt vähem nn tippe. Vene emakeelega õpilased on uuringute järgi ka eestikeelsetes koolides õppides keskmiselt edukamad kui nende rahvuskaaslased vene õppekeelega koolis.

Kihistumisega ei võidelda piisavalt
Miks on Eesti hariduse edulugu hakanud mõranema? Üks põhjus võib olla see, et kui üldiselt on hariduspoliitikat kujundatud strateegiliselt läbimõeldult, siis kihistumist puudutavates küsimustes mitte.

Näiteks ei ole astutud ühtegi riiklikku sammu, et suurendada eliitkoolikohtade jaotamises hariduslikku õiglust, ehkki aastaid on olnud teada, et eliitkoolid suurendavad kihistumist nii perede kui ka koolide seas.

Pered kulutavad ebamõistlikult palju ressursse laste eelkoolide ja eraõpetajate abiga ettekoolitamisele, tekitavad lastes stressi koolikatsetel käimisega ja sellest kohati meeleheitlikust rallist väljuvad võitjana vaid kõige edukamad pered, sest eliitkoolidele on jäetud õigus riisuda koor. Ehkki venekeelsete koolide problemaatikat ei ole eliitkoolide kombel ignoreeritud, on lahendused nii mõnigi kord tehtud pigem kirvemeetodil kui strateegiliselt läbimõeldult. Näiteks otsustati, et venekeelsed koolid peavad viima oma gümnaasiumiõppe vaid mõne aastaga 60% ulatuses üle eesti keelele.

Samas ei mõeldud piisavalt sellele, kas põhikoolis vene keeles õppinud noored tulevad gümnaasiumis järsku eestikeelsesse õppesse siirdudes õpingutega toime, kas on piisavalt eesti keelt oskavaid õpetajaid ja asjakohaseid õppematerjale. Selle eksperimendi tulemusi pole veel piisavalt analüüsitud, aga arvestades vaatlejate tuvastatud segadusi poliitika rakendamise aastatel, on reformi tulemuslikkus küsitav.

Sama saatus võib tabada praegu riigikogus arutusel olevat edasist vene koolide eestikeelendamise poliitikat. Tegelikult on sellega seotud isegi suuremad riskid, arvestades selle ümber käivat poliitilist kemplust, kus eri erakonnad soovivad näidata poliitika vastuvõtmist oma töövõiduna.

Nõrgemate koolide järeleaitamises ei ole riik samuti piisavalt aktiivne. Selle asemel et võtta fookusesse nõrkade koolide väljaselgitamine ja nende individuaalne toetamine, on Eesti hariduspoliitika keskendunud pigem tugevate koolide esiletõstmisele (nt aasta kooli konkurss) ja neile võimaluste loomisele, et nad saaksid veelgi paremaks (nt projektipõhised koolimeeskondade õpiüritused, milles saavad osaleda need, kes on osavad projektikirjutajad).

Appi nõrkadele koolidele
Hea süsteem nõrgemate koolide järeleaitamiseks võiks olla selline, kus esmalt abivajavad koolid tuvastatakse ja seejärel aidatakse neid personaalselt. Sellist lähenemist kasutatakse maailmas veel vähe, kuid siin võikski peituda Eesti hariduse eduloo innovaatilise jätku võti.

Eesti viimase aja poliitilised suundumused nihutavad meid üha rohkem sinnapoole, et me tegelikult ei tea, millised koolid kõige rohkem järeleaitamist vajavad. Seega, kui isegi tekiks poliitiline tahe ja suutlikkus neid aidata, ei saaks seda teha. Näiteks väärib taunimist idee kaotada riiklikud põhikooli lõpueksamid, mis võimaldaksid koole kvaliteetselt hinnata ja samadel alustel võrrelda.

Niisiis tuleb kahetsusega tunnistada, et Eesti hariduse kihistumine ei ole enam ainult ohu märk, vaid ohtlik olukord siin ja praegu. Selleks et tekkinud mõra meie haridusedu täielikult ei purustaks, on väga vaja kvaliteetset poliitikat, mis hariduse kihistumise peataks. Sellist, mis paneks punkti haridusliku ebavõrdsuse pidevale taastootmisele eliitkoolides, aitaks järele teistest maha jäänud maakoolid ja seaks eestikeelsele õppele üleminekul poliitilise punktikogumise asemel keskmesse vene koolide tegelikud vajadused.

KOLM MÕTET

“Tuleb panna punkt haridusliku ebavõrdsuse pidevale taastootmisele eliitkoolides.”

“Teistest maha jäänud maakoolid tuleb järele aidata.”

“Eestikeelsele õppele üleminekul tuleb seada poliitilise punktikogumise asemel keskmesse koolide tegelikud vajadused.”

VÕIMUVÕITLUSTEST VABA

Haridusedu on toonud kultuur, õpilaste võimestamine ja poliitika

Haridust peetakse sageli Eesti edulooks. Eesti põhikooliõpilased on aastate jooksul saanud PISA testides suurepäraseid tulemusi – näiteks viimases, 2015. aasta testis saavutasid Eesti õpilased loodusteadustes maailmas kolmanda koha ja Euroopas jagasime Soomega esikohta.
Kuuldused Eesti eduloost on jõudnud pea kõikjale üle maailma ja Eesti haridussüsteemiga käivad tutvumas ajakirjanikud, hariduseksperdid ja poliitikud, keda on siia toonud küsimus: kuidas suutis Eesti seda saavutada ja mida saaksid teised riigid sellest õppida?
Sellele küsimusele keskendus hiljuti Praxise osalusel korraldatud rahvusvaheline uuring, mis näitas, et Eesti edulool on kolm peamist seletust. Esiteks meie ühiskondlik kultuur – eestlased on läbi sajandite olnud hariduseusku. Teiseks paljude õpetajate ja koolijuhtide entusiastlik õpilasi võimestav töö. Ja kolmandaks riiklik poliitika.
Esiteks see, et Eestis ei ole õppimist toetav sotsiaalpoliitika suunatud ainult kõige vaesematele, vaid kõigile – st sotsiaalpoliitika universaalsus (nt tasuta koolitoit, õpikud, tervishoiuteenused jms kõigile õpilastele). Teiseks hariduspoliitika strateegiline kujundamine – erinevalt mitmest teisest poliitikavaldkonnast on hariduspoliitika olnud enamasti vaba poliitilisest võimuvõitlusest ning seda on kujundatud oluliste sidusgruppidega läbi rääkides ja pikalt ette planeerides.

Vt uuringu kohta lähemalt.