Eesti vanemaealiste osakaal rahvastikus suureneb jõudsalt, 2050. aastaks prognoositakse, et 28 protsenti elanikkonnast on üle 65-aastased.

Sotsiaalvaldkonna näitajate osas on Eesti Euroopa Liidust tugevasti maha jäänud. Vanemate kui 65-aastaste inimeste suhtelise vaesuse määr (2018. aastal 43,1 protsenti) on Eestis Euroopa Liidu kõrgeim. Seetõttu on inimeste vanaduspõlves toimetuleku parandamiseks vältimatult vajalik nende omapoolne säästmine.

Tervisevaldkond on läbinud viimase 30 aasta jooksul mitmeid muutusi ja reforme. Meil on solidaarsusel põhinev haigekassa süsteem, toimiv tugev haiglavõrk ja perearstivõrgustik.

Tervisevaldkonna suurim probleem on, et Eesti rahvastik vananeb, aga tervena elatud aastate arvult jääme Skandinaavia riikidele kümnendi võrra alla ning olulisi arenguid Eesti elanike tänaseid liikumisharjumusi ja kehvi vaimse tervise näitajaid arvestades loota pole.

See omakorda tähendab suurenevaid kulusid tervishoius ja sotsiaalhoolekandes. Eesti on sattumas omamoodi nõiaringi, kus üksikisiku ravi- ja hooldusvajased senise tervisekäitumise jätkudes kasvavad, oodatav eluiga tõuseb ning eeldatavast majanduskasvust ei piisa kasvavate kulude kompenseerimiseks. Sotsiaalkaitse kulud on Eestis praegugi umbes 40 protsendi jagu madalamad Euroopa Liidu keskmisest.

Riigikogus 2021. aastal vastu võetud Eesti pikaajalise arengu strateegia “Eesti 2035” näeb ette tulevikus inimestele piisava sotsiaalkaitse, ravikindlustuskaitse ning tervishoiu rahastamise kestlikkuse. Praeguste lähenemistega neid eesmärke ei saavuta.

Ootamas on üüratu elu- ja rahadefitsiit

Riskikäitumise ja vaimse tervise probleemide tõttu kaotatakse Eestis 2016. aasta andmete põhjal enam kui 200 000 eluaastat. Seetõttu on oluline et inimesed võtaksid vastutuse oma tervisekäitumise eest endale ning vähendaksid riskikäitumist ja otsiksid õigel ajal vaimse tervise probleemidega abi.

Erakindlustusega riikides püütakse seda veidi juhtida ka läbi kindlustusmaksete (nt suitsetajatel, ülekaalulistel jt riskikäitumisega inimestel on kõrgem kindlustusmakse) ning uuringud on näidanud, et see üldiselt toimib.

Kuni Eestis on solidaarne kindlustus, peame leidma muid viise, kuidas terviseteadlikkust tõsta ja ravi- ning hooldusvajadust seeläbi vähendada. Väga oluline on sellega alustada juba lapseeas ning seetõttu on oluline osa ka erinevatel kooliprogrammidel. Sotsiaalseid oskusi saame lastele juba varakult läbi toimiva haridussüsteemi anda ja nad on pikaajalise ennetava positiivse mõjuga.

Arenguseire keskuse eestvedamisel korraldati pea kaks aastat tagasi analüüs, mille raames töötati välja neli erinevat stsenaariumi tervishoiu rahastamise kohta. Analüüsi tulemuste kohaselt jõuab Eesti tervishoius rahastuskriis kätte juba lähema viie aasta jooksul, kui midagi ei muudeta. Aastaks 2035 ulatub haigekassa aastane puudujääk praeguse rahastuse ja teenuste korral juba 900 miljoni euroni.

Tuleviku tervise mõttes on parim stsenaarium see, kui inimestel on suurem motivatsioon tervislikumalt käituda, mida toetavad üldine tervisekindlustus (st kõik inimesed on kindlustusega kaetud); riigi rahastatava teenusvaliku laiendamine; ennetuse ja ravi uued tehnoloogilised ja andmepõhised lahendused; inimeste motivatsiooni suurendamine oma tervise hoidmisel; üksikteenuste rahastamise asendamine diagnoosipõhise ravitulemuse rahastamisega.

Sotsiaalkaitse ja tervishoiu “valged elevandid”

Teadlik tervisekäitumine kui seni avastamata “maavara”

Kui näiteks Rootsi meestel on tervena elatud eluaastate arv 73,2, siis Eesti meestel vaid 55,5. Strateegia “Eesti 2035” kohaselt on seatud küll eesmärgiks, et aastaks 2035 keskmise tervena elada jäänud aastate arv kasvaks meestel 63,5 ja naistel 64,5 eluaastani. Ka see eesmärk jääb Põhjala näitajatest pikalt maha, aga on ka sellisena päris suur väljakutse ning seda mõjutavad tugevalt ka nii inimeste tervisekäitumine, tervishoiuteenuste õigeaegne kättesaadavus ja ka tervisetehnoloogiate kättesaadavus ja kasutamine.

Eestis on küll ka mitmeid arengukavasid, mis kõik toetavad tervena elatud eluaastate kasvu, kuid peab teadvustama et põhiline roll on siin siiski inimesel endal, suunates ja juhtides ise oma tervisekäitumist.

Tervisekäitumise edendamisega on võimalik kokku säästa sadu tuhandeid elupäevi ja miljardeid eurosid aastas. Tervisehädade ennetamine on kõige tulusam ja ainuke tõendatult tõhus viis kasvatada tervena elatud eluaastate arvu ning vältida üüratut eelarvedefitsiiti.

Arenguseire keskuse koostatud tuluhinnangu põhiselt oleks mõjusam sotsiaal- ja tervishoiukulude vähendamise viis alkoholitarbimise ja suitsetamise mõõdukas vähendamine (sääst vastavalt 712 mln eurot ja 592 mln eurot aastas). Sellele järgnevad rahasse ümber arvutatult vaimse tervise probleemide ennetamine (420 mln eurot aastas) ja ülekaalulisuse ennetamine (592 mln eurot säästu aastas). Tervisekäitumist tuleb vaadata kui Eesti seni kasutamata “maavara”.

Aktiivne liikumine ja tervislik käitumine peab juurduma noorest east, seda saab kujundada läbi koolihariduse kui läbi mitteformaalse hariduse ja huvitegevuse. Kuigi praegu on 7-10-aastased lapsed väga aktiivsed, siis vanuses 13 eluaastast laste osalemine sporditreeningutel jõudsalt väheneb.

Tuleks leida võimalusi noortele liikumise ja spordiga tegelemiseks, et kujundada aktiivset ja terviseteadlikku hoiakut. Tervisekäitumise parandamise ülesannet ei saa jätta ainult koolile. Ka perekonniti või sõpruskonniti ette võetavad tegevused võiksid sisaldada rohkem liikumist. Ühiselt ette võetud matk looduses või muud perekonnas aktiivset füüsilist ühistegevust soosivad harjumused ja ühisettevõtmises tugevdavad ka sotsiaalseid sidemeid.

Hooldusorjus ei lase inimestel end teostada

Eesti elanike suur hoolduskoormus mõjutab inimeste osalemist ühiskonnaelus ja tööturul. Riigil jääb sel põhjusel saamata suur hulk maksutulu (erinevate hinnangute järgi 240-300 mln eurot aastas), sest tulenevalt oma lähedase hoolduskoormusest ei ole hooldajatel võimalik osaleda täisväärtuslikult tööturul. Samuti võib saada hooldajast abivajaja, kes vajaliku elukvaliteedi säilitamiseks vajab omakorda toetust.

Probleemi aitab leevendada ühelt poolt inimeste terviseteadlikkuse tõstmine, kuid teisalt saab Kesk-Euroopa riikide praktikate näitel kasutada hoolduskindlustuse rakendamist. OECD andmetel kulutab Euroopa Liidu avalik sektor pikaajalisele hooldusele keskmiselt 1,5 protsenti SKP-st, Eestis kulutatakse pikaajalisele hooldusele kokku 0,7 protsenti SKP, mis on pea kaks korda väiksem EL-i keskmisest. Avaliku sektori osakaal on sellest 60 protsenti.

Kasvav tervisekulu omaosalus tõstab vaesusriski

Viimaste andmete põhjal on inimeste omaosalus tervishoiuteenuste kättesaamisel juba 26 protsenti ning senise olukorra jätkudes suureneb see aastaks 2035 vähemalt 50 protsendini. Samal ajal on omaosaluse mõju vaesusele Eestis viimasel ajal vähenenud (4,5 protsenti on leibkondi, kelle jaoks tervishoiu omaosalus kas süvendas vaesust, viis leibkonna vaesuspiirist allapoole või vaesuspiiri lähedale), mis võib olla selgitatav nii sissetuleku kasvuga kui ka hambaravihüvitise ning täiendava retseptiravimite hüvitisega.

Olukorras kus aga omaosalus kahekordistuks ja kulude jaotus leibkondade vahel ei muutuks, moodustaksid tervishoiukulud keskmiselt inimeste tarbimiskuludest kuni kümnendiku. Praeguse olukorraga jätkates tooks kaasa olukorra, kus omaosaluse mõju leibkondade vaesumisele või vaesusriskile kasvaks pea kaks korda (8,3 protsendini).

Eestis on Euroopa suurim rahuldamata vajadus arstiabi järele. 2018. aastal oli see 16,4 protsenti. Peamiselt tuleneb see pikkadest ravijärjekordadest ja pikad ravijärjekorrad on tingitud meil ka tervishoiutöötajate puudusest.

Näiteks viimase kaheksa aastaga on terviseameti andmetel tõusnud perearstide keskmine vanus kolm aastat ja on käesolevaks hetkeks 57 aastat. See tendents toob kaasa järjest suureneva vajaduse uute perearstide järgi.

Paljud perearstid on jätkanud (suuresti arstide puuduse tõttu) tööd pensionieas. 2020. aastal on kümme protsenti perearstidest 70-aastased ja vanemad. Samuti on meil suur õdede puudus: Eestis on praegu 6,2 õde ja Euroopas 8,5 õde tuhande elaniku kohta. Pikemas perspektiivis leevendaks olukorda koolitustellimuse oluline suurendamine, aga ka siis jääb küsimus õppida soovijate osas.

Tervishoid vajab tehnoloogia- ja digirevolutsiooni

Puuduva inimressursi pealekasvu tingimustes on vaja hinnata teenuste tehnoloogilise ümberkorraldamise võimalusi. Viimasel kümnendil on olulise hüppe teinud tervisetehnoloogiate areng ning koroonakriisi tõttu on tehnoloogiate vajalikkusest aru saanud ka need inimesed, kes varem seda ehk oluliseks ei pidanud.

Hoo sai sisse ka kaugteenuste osutamine tervishoius ning mõnel erialal osutus see vägagi populaarseks (nt psühhiaatria). Kaugteenuste kasutamist saaks rakendada (ja mõnel juhul ka juba rakendatakse) ka nendes kohtades, kus näiteks perearsti kättesaadavus on piiratud. Samuti on järjest enam populaarsust kogunud e-konsultatsioonid, mis hoiavad kokku nii patsientide kui arstide aega.

Mingite korduvate juhendamist vajavate protseduuride (nt rehabilitatsioon) puhul tuleks kaaluda eelsalvestatud juhendmaterjalide kasutamist inimkontakti asemel. IKT-vahendid võimaldavad tuua tervishoiu lähemale inimestele, kel on seni olnud keeruline teenustele ligi pääseda.

Samas tuleb mõistagi arvestada, et tehnoloogia on ka üks meditsiinikulude kasvu peamisi põhjuseid (investeering uutesse seadmetesse, teadmistesse ja teadlikkusse). Abivajaja seisukohast on oluline seegi, et tema abivajaduse kohta käivad andmed oleksid kõik olulistele osapooltele kättesaadavad.

Seetõttu on oluline, et riiklikul tasandil panustatakse ka infosüsteemide ühildatavusse ning ristkasutatavusse ning võimalikult tõhusalt kasutataks ennetustöös ära geeniandmeid. Tervisetehnoloogiate arendamine võiks olla Eesti jaoks ka ekspordituluprojekt, juhul, kui toetataks Eestis vastava ettevõtlusvaldkonna väljaarendmist.

Kokkuvõttes soovitame erakondadel riigikogu 2023. aasta valimisprogramme koostades keskenduda inimeste tervisekäitumise muutmise ja hooldusorjuse vähendamise küsimustele. Riigikogu on strateegias “Eesti 2035” püstitanud tervena elatud aastate arvu hüppelise kasvu, aga selle saavutamine eeldab fookuse otsustavat nihutamist ravimise ja hooldamise keskselt tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemilt ravi- ja hooldusvajadusi ennetavale tervishoiu- ja sotsiaalpoliitikale.

Pole niivõrd oluline see, kui kvaliteetselt suudame haigeid ravida ja hooldada, vaid see, kui palju elatud aastatest suudavad Eesti inimesed füüsiliselt ja vaimselt tervena Eesti ühiskonda panustada. Lisaks kõigele on tervisekäitumise edendamine ka tohutu rahaline ressurss, mida põetamise ja hooldamise asemel võiks suunata Eesti inimeste eneseteostuse võimalustesse ja majanduslikku õitsengusse.

“Valge elevant” on Vikerraadio, kolme Eesti mõttekoja (Praxis, Arenguseire Keskus, TTÜ Ragnar Nurkse Instituut) ja riigikontrolli koostöös valminud saate- ja artiklisari, milles loetletakse Eesti poliitika “valgeid elevante” ehk Eesti ühiskonnaelus pikaaegselt lahendamata probleeme, millest 2023. aasta riigikogu valimistel enam vaikida ei sünni, kui soovime saavutada riigikogus vastu võetud strateegia “Eesti 2035” eesmärke. “Valge elevant” alustas Vikerraadios 29. aprillil ja on eetris igal reedel kell 14.05 ja nii kuus nädalat järjest.