Õppimise kõrvalt töötamine näib vaimsele tervisele mõjuvat pigem hästi, aga ainult mõõdukas – alla 20 tunni nädalas – mahus.
Eesti üliõpilaste vaimne tervise pole eales varem olnud nii kriitilises seisus kui praegu. Rahvusvahelisest uuringust Eurostudent VII selgus, et Eesti üliõpilastel esineb enda hinnangul vaimse tervise probleeme peaaegu kaks korda enam kui 26 uuringus osalenud Euroopa riigi tudengitel keskmiselt.
Eestis tunnistas vaimse tervise probleeme 9% tudengitest, kõigi riikide keskmine oli vaid 5%. Sealjuures iseloomustab just Eesti üliõpilaskonda üsnagi ehmatav – tervelt kolmekordne – vaimse tervise probleemide kasv võrreldes eelmise, kolme aasta taguse Eurostudent VI uuringuga (3%-lt 9%-le). Vaimse tervise probleeme esineb üliõpilastel varasemast rohkem kõikides riikides, kuid Eestis on tõus olnud üks kiiremaid.
Mis halvenenud vaimset tervist seletab?
Uuringu metoodika ei võimalda anda kindlat vastust küsimusele, kas järsu tõusu taga on vaimse tervise probleemide tegelik esinemissageduse kasv või üliõpilaste teadlikkuse suurenemine. Võib eeldada, et oluline roll on neil mõlemal.
Teadlikkuse suurenemisele viitab see, et kõrvuti Eestiga on vaimse tervise probleemide esinemissagedus teinud järsu hüppe riikides, mis nii nagu Eestigi jagavad Nõukogude Liidu ajaloolist pärandit, näiteks Rumeenias (kolm korda) ja Poolas (kuus korda).
Võib eeldada, et Eestis ja teistes KIE riikides ei ole vaimset tervist ei poliitika ega ka indiviidide tasandil seni üsna väärtustatud ja seonduvaid probleeme ka teadvustatud, kuid see on muutumas. Ehk teisisõnu on Eesti koos teiste postkommunistlike KIE riikidega Lääne-Euroopale vaimse tervise probleemide teadvustamisega vähemalt üliõpilaste seas järele jõudnud.
Kuid teisalt on teadlikkuse suurendamises veel arenguruumi. Vaimse tervise probleemi kinnitas küll 9% Eesti tudengitest, kuid neid, kellel on viimasel ajal esinenud konkreetseid vaimse tervise probleemidele viidata võivaid seisundeid (nt sagedast või pidevat muretsemist paljude asjade pärast, loidust või väsimustunnet) on esinenud, on Eesti üliõpilaskonnast peaaegu pool. Umbes kolmandik Eesti tudengitest tajub sageli või pidevalt pingetunnet või võimetust lõdvestuda, vähenenud tähelepanu ja keskendumisvõimet ning kurvameelsust.
Teisisõnu näitas uuring, et vaimse tervise probleeme võib Eesti üliõpilastel esineda tuntavalt rohkem, kui nad seda tunnistavad.
Ei vaja ega tahagi tuge?
Uurisime vaimse tervise probleemidega ja teistelt erivajadusega tudengitelt, kes end erivajaduse tõttu õpingutes või igapäevaelus kasvõi osaliselt piiratuna tunnevad, milliseks hindavad nad kõrgkooli, kohaliku omavalitsuse ja riigi tuge. Vaid 14% ehk iga seitsmes leiab, et tugi on piisav. Selle näitajaga jääb Eesti alla riikide keskmisele (19%). Kolmandik (35%) Eesti erivajadusega üliõpilastest hindab, et tugi ei ole piisav, see tulemus sarnaneb keskmisega (37%).
Eesti eristub enamikust teistest riikidest aga selle poolest, et küllaltki suur osa end erivajaduse tõttu piiratuna tundvatest tudengitest (33%) ütleb, et nad ei taha/vaja tuge. See ületab keskmist (24%) märkimisväärselt ja paigutab Eesti taaskord gruppi, kus domineerivad postkommunistlikud riigid – Leedu ja Tšehhi, kus sellised üliõpilased moodustavad 35% tudengitest, ning Poola, kus neid on koguni 46%. See viitab Eesti ja teiste KIE riikide üliõpilaste vähesele harjumusele vaimse tervise probleemidega tegeleda, mis omakorda võib olla üks ebapiisava teadlikkuse tagajärg.
Vaimse tervise probleemide tegelik esinemissagedus ei ole üheselt selge. Teatavat hinnangut pakuvad tervise arengu instituudi küsitlusuuringud või psühhiaatriliste vastuvõttude arv, ent viimane peegeldab eelkõige teenuste kättesaadavuse muutust kui tegelikku vajadust ja psühhiaatrilise haiguste levimust.
Siiski ilmneb, et nii elanikkonnas üldse kui ka noorte seas on märgatavalt sagenenud eelkõige neurootiliste, stressi või ärevusega seotud häirete diagnoosimine ja tajumine. Selliste häirete sagedasem tajumine on seotud vaesuse, töötuse või kehvade töötingimustega.
Depressiooni tajumine eri vanuserühmades on poolteist kuni kaks korda sagedasem neil inimestel, kelle sissetulekud jäävad allapoole suhtelise vaesuse piiri. Ka Eurostudent VII uuring näitas, et vaimse tervise probleeme esineb rohkem madala sissetulekuga üliõpilaste seas. Sealjuures on vaimse tervise probleemid viimase kolme aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud just nende tudengite hulgas, kes sõltuvad oma sissetulekutes peamiselt riiklikest õppetoetustest (tervelt seitsmekordne kasv) võrreldes nendega, kelle sissetulekud pärinevad vanematelt või töötamisest (kuni kolmekordne kasv).
Kui üldiselt näib õppimise kõrvalt töötamine üliõpilaste vaimsele tervisele mõjuvat pigem hästi, siis intensiivselt (vähemalt 20 tundi nädalas) töötavate üliõpilaste seas on vaimse tervise probleemide esinemise kasv olnud sama järsk kui mittetöötavatel tudengitel.
Kuna uuringu küsitlus viidi läbi enne pandeemiat, võivad üliõpilaste vaimse tervise näitajad olla praegu veel palju kehvemas seisus kui need, millest siinses kirjutises juttu on olnud.
Vaimse tervise poliitika
Vaimse tervise probleemid on nii ebavõrdsuse tagajärg kui ka põhjus. Üliõpilaskonda praegu tabanud vaimse tervise kriis on alles hoogu kogumas. Me ei soovi, et see kandub edasi tervet põlvkonda iseloomustavaks vaimse tervise ja ebavõrdsuse kriisiks. Üliõpilaste tervise toetamiseks tuleb luua terviklik kõrghariduse vaimse tervise poliitika. Praegu seda poliitikat ei ole.
Üliõpilaste tervise toetamiseks tuleb välja selgitada, millest täpsemalt tuleneb erivajadusega tudengite suur rahulolematus riigi, kohaliku omavalitsuse ja kõrgkooli pakutava toega. Seda kõike tuleb arvesse võtta tugisüsteemide edasiarenduses ja tervikliku kõrghariduse vaimse tervise poliitika kujundamisel.
On rõõm näha, et vaimse tervise probleemide teadvustamisega üliõpilaste seas oleme Lääne-Euroopa ja Skandinaavia heaoluriikidele järele jõudnud. Nüüd on teatepulk poliitikakujundajate käes, et me saaksime astuda kvalitatiivse sammu edasi ka vaimse tervise ja heaolupoliitika tugevdamisel kõrghariduses. ●