Aasta eest sündinud teaduslepe oli küll sõlmitud erakondade, ettevõtjate ja teadlaste vahel, aga tegelikult oli selle puhul tegemist lubadusega kogu Eestile, sedastab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Sel nädalal möödus aasta sellest tähelepanuväärsest hetkest, kui presidendi juures kogunesid erakondade, ettevõtlusorganisatsioonide ja teadusasutuste esindajad, et pidulikult anda oma allkirjad Eesti teadusleppele, mille esimene punkt kõlas järgmiselt:

“Alla kirjutanud erakonnad, keda esindavad nende esimehed, toetavad teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmist 1%-ini sisemajanduse koguproduktist ning edasist hoidmist vähemalt samal tasemel. Selleks lepitakse kokku, et 2019. aastal nähakse riigieelarve strateegias ette sihttasemeni jõudmine kolme aasta jooksul võrdsete summade lisandumisega.”

Ainsa erakonnana jäi toona allkirjastamisest viimasel hetkel kõrvale EKRE ja seda põhjusel, et nende hinnangul oli 1-protsendilise sihttaseme puhul tegemist “alaüritamisega” ning tegelikult oleks olnud vaja seada kaks korda ambitsioonikam eesmärk.

Teadusleppe näol oli tegemist pretsedenditult laiapõhise ühiskondliku kokkuleppega, kus kõik valimistel osalevad erakonnad deklareerisid — ja kinnitasid ühisel avalikul allkirjastamisel —, et teadusrahastuse suurendamine on kõigi poliitiliste jõudude ühine prioriteet. “Ma usun, et see hea sõna ja allkirja andmine garanteerib see, et kui sõna antakse, siis tuleb sõna ka pidada,” ütles toona ühe allkirjutanuna peaminister Jüri Ratas.

Nagu paljud vast veel mäletavad, kohtus see üllas ja allakirjutamise hetkel kahtlemata ka siiras plaan kevadel riigieelarve strateegia arutelude raames reaalsusega, kui värskelt ametisse nimetatud valitsuskoalitsiooni liikmetele sai selgeks, et eelarvepositsioon on eeldatust oluliselt halvem ning lubatud lisaraha ei ole kuskilt võtta.

Täpsemini väljendudes: see lisaraha saaks tulla ainult teiste valdkondade veelgi valusamate kärbete arvelt ning see ei olnud ei poliitiliselt ega ka laiemalt ühiskondlikult tõsiselt kaalutav variant. Tõsi, teadusrahastus pääses kärbetest ning nominaalselt sai isegi raha juurde. Aasta tagasi deklareeritud 1-protsendilise eesmärgini jõudmise võttis aga peaminister Jüri Ratas jaanipäeva paiku päevakorrast maha.

“On oluline meeles pidada, et see polnud lihtsalt üks valimislubadus, see polnud isegi kõigi erakondade valimislubadus — see oli nende ühine, deklareeritud ja allkirjadega kinnitatud prioriteet.”

On arusaadav, et koalitsioon seisis riigieelarvet tehes vastamisi halbade ja veelgi halvemate valikutega ja lubatud lisarahastuse leidmine ei jäänud kindlasti lihtsalt tahtmise taha. Sellegipoolest on oluline meeles pidada, et see polnud lihtsalt üks valimislubadus, see polnud isegi kõigi erakondade valimislubadus — see oli nende ühine, deklareeritud ja allkirjadega kinnitatud prioriteet.

Teaduslepe oli küll sõlmitud erakondade, ettevõtjate ja teadlaste vahel, aga tegelikult on selle puhul tegemist lubadusega kogu Eestile.

Ei saa jääda pikalt kestma olukord, et palgad kerkivad, elanikkond kahaneb, aga tootlikkus on samal tasemel. Kõrgema tootlikkuse juurde jõudmiseks on aga möödapääsmatu, et meie ettevõtted suudaksid tegeleda keerukamate asjadega ja töötada nutikamalt.

Selleks on omakorda vaja tugevat ja hästi finantseeritud kodumaist teadust. Vajaduse ning sihina on see deklareeritud juba ammu, tegudeni jõudmine on samas aastast aastasse veninud ning nüüd tundub, et läinudaastane teaduslepe jääb selle pika ja pettumusterohke tee kurvaks monumendiks.

2019. aasta lõpuni on jäänud loetud päevad ning aastanumbri vahetumisega saabub taaskord see aeg, kui enamus meist uueks aastaks plaane teeb ja vähemalt endale lubadusi annab. Pahatihti kipub ka nendega — olgu selleks siis jõusaalis käimine, alkoholist loobumine või õppimisele pühendumine — minema nii, nagu on läinud teadusleppega: plaanid on head, aga elu teeb oma korrektuurid.

Soovingi omalt poolt uueks aastaks kõigile kainust lubaduste andmisel ja kindlat meelt nendest kinni pidamisel.