Tallinnas on taas käimas eliitkooliralli, kus ühe prestiižse koha eest võitleb umbes kümme esimesse klassi astujat. Miks vanemad oma lastega selles pingelises võistluses osalevad? Tegelikult ei vaja esimese klassi koolikatseid ei pered ega ka haridussüsteem ega ühiskond laiemalt.
Esimene põhjus, miks pered ei vaja koolikatseid, on lastele tekitatav stress, mis saab alguse nii mõnelgi juhul äärmusteni kombineeritud etteõpetamispraktikatest (lasteaed + eelkool või mitu + eraõpetaja + lapsevanematega õppimine) ja lõpeb eliitkoolirallis võitjaks või kaotajaks osutumisega. Arvestades kvaliteetse alushariduse head kättesaadavust Eestis, on nii eelkoolide kui ka teiste etteõpetamispraktikate kasutamine ebavajalik. Ometi näitavad kõik senised Tallinna koolivaliku-uuringud, et nende laialdane kasutamine on pigem reegel kui erand.
Laste sisseastumiskatsel käimisega seotud heaolu on veel vähe uuritud, kuid arvestades katsete ulatust, on raske uskuda, et see ei mõju lastele kurnavalt. Seda iseäranis juhul, kui laps peab käima enam kui ühe kooli katsetel. Uuringud näitavad, et eliitkoolikatsetel käib umbes 70 protsenti esimesse klassi astujatest, kusjuures vähemalt kahe kooli katsetel umbes pool. Laste stressile viitab ka see, et paljud lapsevanemad ise tajuvad kogu protsessi pingelisena – nii näitas mõne aasta tagune uuring, kust ühtlasi selgus, et vanemad teevad märkimisväärseid pingutusi, et stressi lastel ära hoida või seda korvata.
Teiseks ei vaja pered eliitkoolisüsteemi sellega seonduvate ebamõistlike kulude tõttu. Sellest võidavad ennekõike koolid lapsevanematelt laekuvate eelkoolitasude näol. Suurimad võitjad on just eliitkoolid, sest nende eelkoolides õpib ligi pool Tallinnas eelkoolis käijatest.
Kolmas põhjus on hariduse kvaliteet. Vanemate sõnul valivad nad eliitkooli eeskätt seetõttu, et seal pakutakse parema kvaliteediga haridust. Kuidas aga määratleda hariduse kvaliteeti? Kas seda väljendavad ainult mõõdetavad eksamitulemused ja koolide edetabelid, kus esikohtadel võidutsevad tõepoolest eliitkoolid? Või ehk hoopis sotsiaalsete ja õpioskuste arendamine? Või väärtuskasvatus?
Selle kõige kohta on veel vähe andmeid, kuid pole alust arvata, et eliitkoolid oleksid siin teistest märkimisväärselt paremad. Edetabelid, millest vanemad võivad oma valikutes lähtuda, kajastavad seda, mis toimub gümnaasiumi tasemel, kuid ei ütle midagi põhihariduse kvaliteedi kohta.
Küll aga ütlevad põhihariduse kvaliteedi kohta PISA uuringud, mis näitavad, et Eestis pakuvad väga kõrge kvaliteediga haridust peaaegu kõik koolid. Lisaks toovad vanemad eliitkoolide ühe suure väärtusena sageli välja klassikoosluste homogeensuse. Ehkki teatud osas on see tõsi, on üha enam ka uuringuid, mis väidavad vastupidist: õppimisprotsess on edukam hoopis võimalikult erinevalt mõtlevatest lastest koosnevas klassiruumis.
Koolikatseid ei vaja ka ühiskond. Kõik kaasaegsed ühiskonnad püüdlevad selle poole, et hariduslik kihistumine oleks võimalikult väike. Suur hariduslik kihistumine käib käsikäes suure sotsiaal-majandusliku kihistumisega.
Seetõttu on mitu riiki teinud süsteemseid pingutusi, et hariduslikku kihistumist vähendada. Näiteks Soome, kes tegeleb sel eesmärgil järjepidevalt nõrgemate koolide järeleaitamisega ning on loobunud koolitulemuste edetabelite avaldamisest. Üks peamisi haridusliku kihistumise suurendajaid on varajased koolikatsed – just sel põhjusel on koolikatsed esimesse klassi keelatud paljudes riikides, näiteks Lätis ja Venemaal.
Eesti on haridusliku kihistumise väiksena hoidmises olnud üldiselt väga edukas. PISA uuringud näitavad, et Eestis on seos õpilase haridustulemuste ja sotsiaal-majandusliku tausta vahel OECD riikide üks väiksemaid. Ometi pole see olematu. Üks koht, kust see tekib, ongi eliitkoolisüsteem. Eliitkoolidesse õnnestub õppima pääseda eeskätt neil, kelle vanematel on kõrgem sissetulek ja kõrgharidus.
Pered ega eliitkoolid ei muuda süsteemi ega peakski. Kui pered usuvad, et just eliitkool pakub lapsele parimaid võimalusi, siis katsetel käimise intensiivsus ei vähene. Ka eliitkoolidel pole põhjust 1. klassi sisseastumiskatsetest vabatahtlikult loobuda. Kui neile on jäetud õigus riisuda koor, siis seda nad ka teevad. Süsteemi saab muuta ainult seadusandja, olgu selleks linn või riik, kel on võimalus võtta kasutusele õiglasem koolikohtade jaotamise süsteem. Võimalusi on mitu. Ühed on võtnud kasutusele loterii, teised rakendavad keskset koolikohtade jaotamise süsteemi.
Mis kõiki neid süsteeme aga ühendab, on seadusandja osavõtlikkus: koolivalikust tingitud kihistumist märgatakse ning püütakse lahendada. Eesti hariduspoliitika, mis mitmel teisel teemal – ennekõike meie suurepäraste PISA tulemuste valguses – pälvib rohkelt tunnustust nii meil kui ka mujal, eliitkoolisüsteemi küsimuses paraku positiivse näitena silma ei paista.