WHO soovituste kohaselt peaks vähemkeerukas diagnoos ja ravi sihtgrupile kättesaadav olema ka kohalikul tasandil. Keerulisemad ja spetsialiseeritumad teenused peavad olema tsentraliseeritud või riiklikul tasandil korraldatud ning seal on ka kõrgemad teadmised ja keerukamad tehnoloogiad, mida saab kasutada ka säästlikul viisil. Parima tulemuse tagab tugev koostöövõrk erinevate spetsialistide vahel. Vähiravi on väga spetsialiseerunud eriala ja eeldab ka erivaldkondade spetsialistide koostööd. Peamiselt kasutatakse raviks kirurgiat, radioteraapiat või kemoteraapiat ja tihti kasutatakse nimetatud meetodeid ka kombineeritult (NCI, 2009). Vähiravi võib teostada üksnes juhul, kui on olemas piisavad vajalikud vahendid ja spetsiaalselt väljakoolitatud personal. Tervishoiutöötajad kõrgemal ja keskmisel tasandil (vt joonis) peavad hindama varakult raviprotsessi alguses ja suunama järgnevat ravi ja järelkontrolli.  Meeskonna liikmed vastutavad kliinilise juhtimise eest vastavalt riiklikele juhenditele. Meeskonnas peavad olema esindatud kõik asjakohased spetsialistid, sh radioterpeudid, kirurgid, onkoloogid, günekoloogid, patoloogid, hematoloogid jne. Tehtav raviotsus sõltub eelkõige vähi staadiumist ja diagnoosist, ravi tüübist mida vajatakse ning sobiva infrastruktuuri olemasolust ja lisaks hästi väljaõpetatud ja kogenud spetsialistidest  (WHO, 2008).