Uuringu järgi hinnatakse vabakutseliste loovisikute arvuks Eestis 2021. aastal vähemalt 10 200 inimest. See ületab loomeliitude liikmete arvu (6600), ent laiendab mõnevõrra ka vabakutselise loovisiku tähendust loovisikute ja loomeliitude seaduse mõttes ning arvestab, et kõik loovisikud ei ole vabakutselised ega kuulu loomeliitudesse.

Olukord vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse ja vabakutseliste toimetulekuga on 2021. aastal muret tekitav. Projektipõhise tööga seotud garantiid ei suuda loovisikute tegelike vajadustega kaasas käia ning ei ole vabakutseliste tegelikult tehtud panusega proportsionaalsed. Vabakutselisusega seotud sotsiaal- ja tööpoliitika on pigem reaktiivne ning selle asemel on vabakutselistele loovisikutele parimaks tagatiseks garantiide ja sissetulekutoe pakkumisel järjest enam muutumas hoopis loometoetus, mille tingimused vajavad omakorda kaasajastamist.

Vabakutseliste sissetulekud on väga ebaregulaarsed ja harvad, mis on nende sotsiaalkaitsega seotud probleemide tekke suurim põhjus. Iga teine loovisik sai viimase aasta jooksul töist tulu vähem kui kuuel kuul või ei saanud seda üldse. Kõik 12 kuud olid töiselt hõivatud kolmandik (35%), seevastu ühelgi kuul ei saanud töist tulu viiendik (21%) vabakutselistest loovisikutest. Tulude saamisel oli vabakutselistel nende suurus võrreldav kõikide hõivatute keskmisega.

Vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiide katvuse ja piisavuse väljakutsed on teiste vabakutselistega sarnased – kehtiv sotsiaalkindlustussüsteem ei toeta piisavalt kogu laiemat vabakutseliste sihtrühma. Praegust süsteemi aitaksid parandada kindlustussüsteemi muudatused, mis võimaldavad hõivevormist sõltumata teha sotsiaalkindlustusse sissemakseid või oleksid seotud universaalse katvusega. Eelkõige on need paindlikum maksete (sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaks) arvestamine, mis peegeldaks paremini ebaregulaarset hõivet ja sissetulekut, ning võimalus liituda töötuskindlustusega. Ka varasemad analüüsid on näidanud, et universaalset kaetust ei ole võimalik saavutada vaid senise kindlustussüsteemi reeglite peenhäälestamisega, selle asemel tuleb kaaluda universaalsest panusest sõltumatu sotsiaalkaitse reeglite juurutamist. Kõige ulatuslikum muudatus oleks eelkõige universaalse tervisekaitse kehtestamine.

Vabakutseliste loovisikute toimetulekut aitavad enim parandada kõigile iseendale tööandjatele suunatud poliitikamuudatused. Näiteks – ehkki rahvapensioni suurendamisega on mõistlik edasi liikuda ennaktempos ning seda võiks tõsta üle kehtiva elatusmiinimumi, peaks suurendamist tegema kõikselt. Kultuuripoliitikas saaks vabakutseliste loovisikute toimetulekuriski täiendavalt ennetada, laiendades selliste hüvitiste ja toetuste katvust, mille sissemaksete reeglid arvestaksid kehtivate panusest sõltuvate sotsiaalkindlustusskeemide reeglitega. Kirjanikupalk, kunstnikupalk on sellised siirded, mis tagaksid mitteinstitutsionaliseeritud loovisikutele sarnasema toimetuleku ja sotsiaalkindlustuse võrreldes institutsionaliseeritud loovisikutega, kes on suurema tõenäosusega püsivas töösuhtes. Samas eeldab see teiste riikidega võrreldes küllalt helde kultuuri rahastamise sisemist ümberjagamist.

Uuringu tutvustusseminaril (26.10.2021) esitas näitleja Jaak Prints sketšid vabakutseliste elust.