Avaliku sektori töösuhteid iseloomustavad mitmed erinevused erasektorist, mistõttu võib arvata, et erinevusi leidub ka töösuhete toimimises. Käesoleva uuringu eesmärk ongi analüüsida nii kollektiivsete töösuhete hetkeolukorda, praktikaid kui ka osapoolte arvamusi ja tähelepanekuid kollektiivsete töösuhete ning valdkonna regulatsiooni toimimise kohta riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustes. Selleks viidi läbi intervjuud erinevate sotsiaaldialoogi osapooltega. Uuringus keskendutakse viiele teemale:
- töötajate kaasamine,
- kollektiivläbirääkimised ja kollektiivlepingud,
- kollektiivsed töötülid, nende lahendamine ja riiklik lepitamine,
- töörahu ja streik,
- ametiühingud.
Uuringu tulemusel leiti, et töötajate kaasamist peetakse üldiselt avaliku sektori asutustes oluliseks, kuid selle rakendamise olulisus on asutuste lõikes erinev. Sealjuures eelistatakse enamasti, et kaasamise puhul oleks reguleeritud üldraamistik ning detailsemad küsimused jääksid asutuste endi pädevusalasse.
Informeerimise ja konsulteerimise probleemvaldkonnad
Informeerimise ja konsulteerimise paremaks toimimiseks on soovitatav teadvustada kaasamise vajalikkust nii töötajate kui ka tööandjate seas ning reguleerida seda lisaks asutuste sisesele regulatsioonile ka asutuste vahel.
Kollektiivlepingute sõlmimise vastu on Eesti avalikus sektoris madal huvi, kuid siiski mõnevõrra suurem kui erasektoris. Selle põhjusteks on näiteks teadmatus kollektiivlepingutest, eelarve eripärad ning ka asutuse juhi kahetine roll tööandjate ja töövõtjatena. Sealjuures on mitmeti mõistetav ka kollektiivlepingu laienemine asutuse juhile ja see on ka üks põhjusi, miks uuringus soovitatakse nimetatud lepinguid detailsemalt reguleerida.
Töötülid esinevad avalikus sektoris õigus- või huvikonfliktina. Esimesel juhul on võimalik pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtu, teisel riikliku lepitaja poole. Sealjuures eelistatakse kohtule töövaidluskomisjoni ja riikliku lepitaja poole pöördumist kaalutakse tavaliselt viimase võimalusena. Mis puudutab aga töörahu, siis siinkohal on peamine küsimus streigikeeld avalikus teenistuses. Selle asemel võiks streikimine seadustada, piirates ametnike ringi, kellel selline võimalus on.
“Olulisena on rõhutatud ka asjaolu, et Eestis ei ole streikide korraldamine tavaline nähtus ning seetõttu ei tähendaks ka streigiõiguse andmine avalikus sektoris kohest streikide arvu suurenemist.”
Ametiühingud ei ole Eesti avalikus sektoris väga laialdaselt levinud, kuigi erinevates asutustes on selles osas väga erinevad praktikad. Sealjuures näitab ametiühingutesse kuulumine languse trendi. Üldiselt ei takista avaliku sektori tööandjad ametiühingute tegutsemist ja töötajate õigusi seoses ametiühingusse kuulumisega ei rikuta. Pigem takistab töötajate astumist ametiühingutesse vähene nähtav lisakasu sinna kuulumisest.