Eestis on suureks probleemiks teenuste killustatus tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna, aga ka riigi ja KOV-i tasandite vahel. Ühest küljest ei tea abivajaja, kus mis teenuseid ta üldse saama peaks, teisest küljest ei ole ka erinevatel teenuseosutajatel abivajaja vajadustest ühtset ülevaadet ning tihti jääbki abivajaja mitme süsteemi vahele ning ei saa vajalikke teenuseid.

Eestis on võetud suund teenuste detsentraliseerimisele, ehk KOV peaks võtma võimalikult palju ülesandeid enda kanda, siis inimese abivajaduse hindamine peaks käima KOVi kaudu. Kuna praegu on üheks oluliseks eelduseks teenuste saamisel puude tuvastamine ja/või töövõime hindamine, siis on oluline analüüsida, kas KOVid oleksid võimelised erivajadustega inimeste abivajadust ise hindama ja pakkuma teenuseid puude tuvastamisest sõltumatult. Selleks aga on oluline ära kaardistada praegune abivajaja teekond puude- ja/või töövõime hindamisest alates.

SKA andmetel on puudega inimeste osakaal rahvastikust ligi 12% (154 531) ja vähenenud töövõimega inimesi oli Töötukassa andmetel 2019.a lõpu seisuga kokku 88 905. Lisaks on meil hulk abivajajaid (hinnanguliselt 30 000-50 000), kellele ei ole määratud puuet või töövõime kaotust kuid kes vajavad igapäevaelu toimetulekuks siiski mingit liiki abi. Seega mõjutavad kõik riiklikul tasandil tehtavad otsused umbes 300 000 inimest ja seetõttu on oluline, et tehtavad otsused tugineksid põhjalikul analüüsil.