Lähisuhtevägivalla ennetamine ning lähisuhtevägivalla ohvrite kaitsmine on osa ka Eesti vägivalla ennetamise strateegiast 2015-2020. Strateegia eesmärkide täitmiseks alustati 2015. aastal teiste tegevuste seas ettevalmistust, et võtta kasutusele MARAC (ingl k Multi-Agency Risk Assessment Conference) ehk Ühendkuningriigist pärinev mitme asutuse riski analüüsi komisjoni mudel. MARAC on võrgustikupõhine juhtumikorraldus, mille eesmärgiks on tuvastada kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvrid ning kindlustada nende kaitse mitme asutuse spetsialistide koostöös, et seeläbi lähisuhtevägivalda ja selle raskeid tagajärgi vähendada.

Ehkki lähisuhtevägivalla (riski) spetsiifika arvesse võtmine on kannatanu kaitsel väga oluline, Eesti kohtusüsteemis täna veel MARACi poolt riski hindamise käigus kogutud teavet valdavalt ei kasutata. Seetõttu on kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvrite abistamise süsteemi võrgustiku koostööarenduse fookuses 2020. aastal kohtusüsteem ja kõrge riski tundlikkus Eesti kohtusüsteemis.

Käesoleva analüüsi eesmärk on kirjeldada erinevate Euroopa riikide praktikaid kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumites nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetlustes. Teiste riikide praktika ja kogemuste ülevaade annavad aimu võimalustest, kuidas lahendada erinevates kohtumenetlustes perevägivalla ohvri kaitse küsimusi. Täpsemalt on analüüsi fookuses neli teemat:

1. Miks on ohvrikeskne lähenemine kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvrile oluline ning kuidas väljendub ohvrikeskne lähenemine erinevate riikide kohtumenetlustes?
2. Milline on kõrge riskiga lähisuhtevägivalla kannatanute ja vägivallatsejate profiil?
3. Kuidas võetakse laste hooldusõiguse üle otsustamisel arvesse lähisuhtevägivalda lapse vanemate vahel?
4. Kas kõrge riskiga lähisuhtevägivalla teema esineb riikide kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluse regulatsioonides?

Tulemused

Kõrge riskiga ehk elu ning tervist ohustav lähisuhtevägivald mõjub kannatanule laastavalt. Kannatanu, kes on aastaid kannatanud vaimse, füüsilise, seksuaalse või majandusliku vägivalla all, seisab silmitsi tõsiste tagajärgedega, nagu vaimse ja/või füüsilise tervise hädad, keeruline majanduslik seis ja katkenud suhted lähedastega (García-Moreno et al., 2013; Riedl et al., 2019; Stylianou, 2018; Uusma et al., 2020). Lähisuhtevägivalla kogemus mõjutab inimese käitumist ning kui kohtusüsteem ei ole vägivalla mõjuga tuttav, võib see kohtunikul takistada juhtunut mõista.

Nelja vaadeldud Euroopa riigi ohvrikeskne lähenemine lähisuhtevägivalla asjades seisneb kokkuvõtvalt eelkõige järgmises:

– Erinevad menetluslikud instrumendid ja võtted, mis aitavad lähisuhtevägivalla ohvril kui eritingimusi vajaval kannatanul menetlust paremini taluda, edasist ohvristamist ja traumeerimist vältida, sh vägivallatsejaga kohtumisi ning vägivallaloo mitmekordset rääkimist minimeerida;
– Ohvri kaitse tähendab, et kodust või kohtusaalist jm eemaldatakse ohvri kaitse eesmärgil vägivallatseja, mitte ohver;
– Ohvri õigus tasuta õigusabile ja/või abile menetluslikes küsimustes;
– Kõrge riskiga vägivalla mõiste on kasutusel kohtueelses menetluses, eelkõige MARACi ja politsei töös seoses riski hindamisega;
– Isegi kui perevägivald on üldkohtu alluvuses, st puudub eraldi spetsialiseerunud perevägivallakohus või kohtukolleegium, on riikides tehtud pingutusi, et õigusprofessionaalide ohvriteadlikkust tõsta (juhendid, koolitused). Samuti oli mitmel riigil politseis ja prokuratuuris perevägivalla temaatikale spetsialiseerunud üksused või eksperdid;
– Vanemate vahel toimunud vägivalda pealt näinud laps on kohtumenetluses kas tunnistaja või sageli ka ohvri staatuses.
– Olenevalt riigist mõjutab lähisuhtes vägivalla kasutamine inimese õigusi tema lapse suhtes. Mitmes riigis ei peeta lapse huvidega kooskõlas olevaks, kui last kasvatab inimene, kes on kasutanud oma partneri suhtes vägivalda.
– Progressiivsed riigid on jõudnud ohvrikeskse ja lähisuhtevägivalla spetsiifikat arvestava menetluseni aastate pikkuse töö tulemusel (sellele on eelnenud seadused, strateegiad, juhendid, koolitused jms).

Kuivõrd käesolev analüüs ei uurinud, milline on lähisuhtevägivalla ohvrite staatus ja kohtlemine Eesti õigussüsteemis, peaks reformide ja seadusmuudatuste kavandamise eel analüüsima, kuidas on ohvriõigustega Eesti praktikas ja seadustes ning milles seisnevad kannatanu õiguste küsimuses puudujäägid. Eelkõige võiks pidada silmas järgmisi küsimusi:

a) kuidas saaks kohtumenetluses kasutada MARACi võrgustiku töös vägivallajuhtumi kohta kogutud andmeid ja teavet;
b) kui palju on õigusprofessionaalid saanud koolitust ja teadmisi ohvrikesksest lähenemisest;
c) millised eelised ja puudused oleks perevägivallale spetsialiseerunud kohtuüksuste või kohtunike süsteemi juurutamisel Eestis;
d) millised on kehtiva regulatsiooni puudujäägid, mis takistavad ohvrikeskse lähenemise rakendamist, sh kas esineb puudusi ohvriõiguste direktiivi ülevõtmisel Eesti seadustesse.