Laste liikumine ja liikumisviisi valik kooliteel on laialdast huvi pälviv valdkond, kus on läbi viidud ka mitmeid uuringuid ja sekkumisi. On leitud, et laste aktiivsemad liikumisviisid suurendavad üldist kehalist aktiivsust ning on seotud kehalise võimekuse, madalama kehamassiindeksi ja väiksema vööümbermõõduga. Liikumisaktiivsusega kaasneb ka parem vaimne tervis ja vähenevad depressiivsed sümptomid, samuti aitab liikumine enne koolipäeva kaasa õppimisele ning iseseisev argiliikumine toetab ka iseseisvust ja suhtlusoskusi.

Käitumuslike sekkumiste osas on aga tõendusmaterjali küllalt vähe ja see on ebaühtlase kvaliteediga, sest sekkumiste traditsioon on olnud pigem praktilise kui akadeemilise suunitlusega. Mõningaid järeldusi saab kirjandusest siiski teha ning teatud sekkumised on positiivset mõju avaldanud. Kui aktiivsed liikumisviisid ja kehaline aktiivsus kooliteel on põhjalikult tõendatud positiivsete mõjudega laste tervisele ja heaolule, siis kooliteel kehalist aktiivsust soodustavate käitumuslike sekkumiste mõjusus on veel ebaselge. Eestis selliste sekkumiste mõjusust uuritud pole ning ka nende rakendamine on toimunud väga vähesel määral ja ilma kavakindlate lähenemisteta.

Praxise eesmärk ongi täita see lünk teadmistes ja uurida koolide liikuvussekkumiste programmi rakendatavust ja vastuvõetavust sekkumiste osalejate (lapsed, lastevanemad) ja elluviijate (koolitöötajate) poolt. Selleks kirjeldame sekkumiste rakendatavuse ja vastuvõetavuse olulised parameetrid, millele tuginedes saab teha sekkumistes muudatusi või viia läbi juba järgnevaid monitoorimistegevusi.