Vabaühenduste riigieelarvelise rahastamise korrastamise eelduseks on kokkulepe rahastamise põhimõtete ja praktikate ühtlustamise osas. Analüüs pakub ülevaadet vabaühenduste riigipoolse rahastamise kitsaskohtadest Eestis ning soovitusi ühenduste riigipoolse rahastamise korrastamiseks.

„Riigipoolne rahastamine peab olema otstarbekas, mitteraiskav — rahastatakse mitte kõiki, vaid neid, kes annavad riigile oma tegevusega olulist lisaväärtust.” – Maiu Uus

Uuringust selgub, et kuigi rahastuse maht ja rahastatud ühenduste arv on suurenenud, säilib sellele juurdepääsus siiski ebavõrdsus. Samuti on levinud ühenduste projektipõhine rahastamine, mis takistab põhitegevusega seotud arengut. Tegevus- ja arengutoetust antakse harva ja sageli on see sisult projektitoetus. Positiivse külje pealt on Euroopa Liidu struktuurifondid toonud kaasa rohkem läbipaistvust ja tulemuslikkuse hindamist. Mõnedes ministeeriumites on hakatud senisest rohkem tähelepanu pöörama strateegilisele koostööle ühendustega.

Analüüsi autorid teevad järgmised ettepanekud vabaühenduste rahastamise korrastamiseks:

  • Määratleda vabaühenduste riigipoolse rahastamise eesmärgid.
  • Defineerida läbipaistva, ligipääsetava, tulemusliku, avalikke huvi kaitsva ja ühenduste võimekusele kaasa aitava rahastamise sisu.
  • Eristada ja defineerida rahastamise liigid, viisid ja allikad.
  • Kujundada objektiivsed rahastamise kriteeriumid rahastamise liikide kaupa.
  • Siduda rahastamisotsused riiklike arengukavade planeerimise ja elluviimisega ning ühenduste võimekuse tõstmisega.
  • Töötada välja põhimõtted kodanikuühenduste riigieelarvelise rahastamise tulemuslikkuse hindamiseks.
  • Parandada kodanikuühenduste rahastamise info kogumist, kättesaadavust ja töötlemist.
  • Arendada välja tugitegevused ühtsete rahastamispraktikate juurutamiseks.

Joonis: Rahastamise liigi, allika ja viisi liigendused.

rahastamine

 

Vaata ka

Kodanikuühenduste riigieelarvelise rahastamise korrastamise kontseptsioon