Koos Cambridge’i Ülikooli teadlaste ja praktikute Julieta Galante, Jan Stochli, Géraldine Dufouri, Adam Peter Wagneri ja Peter B. Jonesiga uuris ta mindfulness’i ehk ärksusega tegelemise mõju tudengite vaimsele tervisele ja heaolule eksamisessi ajal.

Selleks jagasid nad 2015–2016 aasta õppeaastal 616 tudengit kahte rühma. Esimesse rühma sattunud 309 õppurit läbisid kaheksa nädala jooksul ärksuse kursuse. Teise ehk kontrollrühma sattunud 307 tudengit kursust ei läbinud. Peale eksamisessiooni paluti kõigil osalenutel kirjeldada oma vaimset tervist eksamisessiooni ajal.

Kaheksa nädalat ärksust

Uurimisrühm lasi esimesel tudengirühmal osaleda Mark Williamsi ja Danny Penamani loodud ärksusprogrammi “Ärksus. Tee rahuni pöörases maailmas” kohandatud variandis.

“Adaptsiooni eesmärk oli pakkuda tudengitele paindlikkust, enese-avastamist, enese-kaastunnet ja julgustada neil kandma üle meditatsiooni käigus õpitut ka õpingutesse, otsuste tegemisse ja suhetesse,” seletab Maris Vainre. Lisaks püüdis kursus toetada tudengite heaolu ja vastupanuvõimet – seda kõigil osalenutel, mitte vaid vaimse tervise muredega tudengitel.

Vainre sõnul lähtus uurimisrühm programmi loojate ärksusemääratlusest. “[Ärksus on] “olemisrežiim, [mis tekib,] kui õpime pöörama tähelepanu sihilikult ümbritsevale käesoleval hetkel ilma kriitilise hinnanguteta, nii nagu see parajasti on”,” sedastab doktorant.

Nagu öeldud, mõjus kursusel osalemine tudengitele eksamisessi ajal hästi. Kursusel osalenute heaolu oli parem kui neil, kes kursust ei saanud. Uurijate sõnul ei piirdunud ärksuse praktiseerimisest saadav kasu ainult rahulikuma eksamisessiga, vaid hea mõju kestis kuni aasta.

Vainre sõnul pole ärksuse kursuse läbimine ja tudengite edu eksamitel sama selgelt seotud. “Õieti ongi vähe teada selle kohta, kas mindfulness’i praktiseerimine kuidagi õppe- või tööedukust tõstab,” nendib ta. Samas lisab ta, et uurib ärksuse mõju tööedukusele oma doktoritöös.

Kuhu edasi?

Maris Vainre sõnul oli nende uuring juba eos rakenduslik, sest sündis vajadusest parandada tudengite vaimset tervist. Samuti otsis ülikool võimalusi, kuidas tudengitele paremini vaimse tervise teenust osutada.

“Meie uuringu tulemustele tuginedes on ülikool otsustanud uuritud mindfulness’i kursust tudengitele ka edaspidi pakkuda,” ütleb uurija. Cambridge’i Ülikool pakub tema sõnul kursust nüüd juba kuuendat aastat järjest ja kahel korral aastas: sügisel ja talvel.

Teisteski ülikoolides tehtud sarnastes uuringutes ilmneb, et ärksuse praktiseerimine mõjub tudengite vaimsele tervisele hästi. Samas pole ärksus Vainre sõnul mingi võluvits ning võluvitsu ei maksa tema sõnul otsida ühestki tervise valdkonnast.

“Vaimses tervises pole ühtki sekkumist, mis kõigile ühtviisi hästi sobiks, oleks kõigile piisavalt väheste kõrvalmõjudega ja ometi omaks suurt mõju kõikvõimalike vaimse tervise probleemide ennetamisel,” tõdeb ta.

Kuna kõnealuses uuringus selgus, et nii ärksuse kursuse rühma sattunud kui ka kontrollrühma tudengid kasutasid vaimse tervise teenuseid samal määral, peab õppuritele pakutavate teenuste valik olema Vainre sõnul lai. “Samuti on oluline märkida, et kõik programmid, mis sisaldavad sõna “mindfulness” ei ole automaatselt mõjusad, sest see sõna ei ole kuidagi kaitstud. Igaüks võib oma kursust kutsuda mindfulness’iks sõltumata, millistele alusteadmistele see tugineb, mida selles õpetatakse ja millist metoodikat õpetamiseks kasutatakse,” tõdeb ta.

Artikkel ilmus ajakirjas Journal of Epidemiology & Community Health. Eestikeelse tõlke avaldas Novaator.