Riigikontrolli aruanne ei toonud välja midagi väga uut. Et need probleemid, sh kvaliteetse hariduse jätkusuutmatus, Eestis eksisteerivad, oli teada ammu. Ehkki riigikontrolli välja toodu oli teada ammu ja probleemi on püütud ka leevendada ammu, võib riigikontrolli sõnum just probleemi kriitilisuse rõhutamise ja laiema avalikkuse informeerimise tulemusel siiski anda tõuke nii riigile kui KOV-idele senisest mõjusamate lahenduste otsimiseks.
Näiteks hariduse osas on Eestis jäänud kõlama pigem see, kui hea meie olukord on, sest isegi PISA testid näitavad, et meie (põhi)haridus on üks maailma parimaid.
Riigikontrolör tõi siinkohal välja olulise sõnumi: kui tahame olukorda parandada, on vaja tõele näkku vaadata ja rääkida olukorrast ilustamata, nt hariduse puhul mitte ainult sellest, kui head on meie PISA tulemused, vaid ka sellest, et praeguste suundumuste jätkudes me PISA edetabeli tipus ilmselt kaua ei püsi.
Senised poliitikad
Hariduse valdkonnas on kvaliteetse hariduse võrdse pakkumise jätkusuutmatuse probleemi püütud leevendada kaht tüüpi poliitikatega: uute õpetajate ametisse meelitamise ning koolivõrgu kokkutõmbamise reformiga. Kui esimesega on tegelenud ennekõike riik, siis teise puhul on oluline roll olnud ka KOV-idel. Nagu praeguseks teame, saaks mõlemas poliitikas olla edukam.
Uute õpetajate ametisse meelitamise puhul on oluline nii palk kui töökorraldusega seotu. Palka tuleks tõsta vähemalt sellises ulatuses, nagu seda lubati Eesti elukestva õppe strateegias, st võrdseks Eesti kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga ehk 120%-ni Eesti keskmisest palgast, mitte 112%-ni Eesti keskmisest palgast, nagu on õpetajate keskmine palk praegu. Töökorralduse puhul on oluline õpetajate n-ö asjaajamisega seotud (bürokraatlike) tööülesannete vähendamine ning alustavate õpetajate toetamine mõjusate mentorlusprogrammide abil.
Koolivõrgu reformi ellurakendamise puhul on olnud kitsaskohti nii riigi kui KOV-ide poolelt, ehkki on ka väga häid näiteid. Riik saanuks reformivajadust KOV-idele paremini selgitada, KOV-e sisulisemalt kaasata ja püüda leida kontekstispetsiifilisi lahendusi. Just seda, et reformi rakendati n-ö ülalt alla, ühetaoliselt ja KOV-ide spetsiifilisi vajadusi mitte kõige paremini arvesse võttes, on KOV-ide juhid kriitikana riigi suunal välja toonud.
KOV-ide puhul on aga esinenud olukordi, kus gümnaasiumide sulgemata jätmise otsuseid tehes ei ole lähtutud mitte laiematest kohaliku ega riigi tasandi hariduspoliitilistest eesmärkidest, vaid kitsamatest võimul püsimise motiividest (nt kooli alles jäämine kui valimislubadus). Seega on nii riigil kui KOV-idel, millest õppida, et edaspidi saaks koolivõrgu korrastamisega tegeleda kvaliteetsemalt.
Samas tuleb tunnistada, et koolivõrgu vähene efektiivsus ongi keeruliselt leevendatav ehk nn nurjatud probleem: püüdes probleemi lahendada (nt sulgeda ebaefektiivselt toimivad koolid), võivad tekkida uued probleemid (nt keerukus koolitranspordi korraldamisel, võimalik sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemine (sest ühe pere jaoks on laste kodust kaugele kooli saatmine keerulisem kui teise jaoks), töötuse kasv maapiirkonnas ja maapiirkonna süvenev ääremaastumine).
Sellele, et koolivõrgu kokkutõmbamine võib tuua kaasa uusi probleeme, on murekohana tähelepanu juhtinud ka KOV-ide juhid. See ongi üks kohti, kus riik saaks KOV-idele appi tulla, aidates näiteks koolitransporti korraldada, aga selliste kontekstispetsiifiliste lahendusteni jõudmine eeldab asjaosaliste koostööd, KOV-ide sisulist kaasamist.
Alleshoidmise põhjused
On mitmeid põhjuseid, miks KOV-id koole proportsionaalselt laste arvu vähenemisega kahandanud ei ole. Peamised põhjused võib jagada nelja kategooriasse: majanduslikud, sotsiaalsed, emotsionaalsed ja poliitilised.
Majanduslikud põhjused on seotud koolide sulgemisega seotud lisakulutustega. Kooli sulgemine küll vabastab raha, aga samas suurenevad kulutused transpordile, mida on vaja võimaldada nendele lastele, kes kooli sulgemise järel peavad hakkama kodust kaugel koolis käima. Teatud mõttes majanduslik põhjus on ka võimalik noorte perede vähenev huvi KOV-is elada / sinna elama asuda, sest KOV-is puudub kodulähedane kool kui noorte perede jaoks üks oluline koduvaliku kriteerium.
Sotsiaalsed põhjused on seotud koolide kogukondliku rolliga leevendada perede sotsiaalseid probleeme, nt pakkudes lastele tuge, mida nad ei pruugi kodust saada.
Emotsionaalsed põhjused seonduvad traditsioonidega – näiteks kooli väärikas ajalugu või esivanemate õppimine selles koolis võib seletada asjaolu, miks mõnikord kooli sulgemisele vastu seistakse.
Poliitilised põhjused on seotud valimislubadustega. Kui kohalikud poliitikud on kogukonnale lubanud, et kool jääb alles, on sellest lubadusest keeruline taganeda.
Emotsionaalsete ja poliitiliste põhjuste puhul on edasiviivaid lahendusteid leida keeruline.
Tahtmine ja lahkumine
Eesti tööturg ei ole suur ja nagu tõdeti ka riigikontrolli aruandes, käib eri valdkondade puhul konkurents paljuski samade inimeste peale, st tehakse jõupingutusi, et kvalifitseeritud inimesi õpetajaametisse meelitada, aga samal ajal võivad samu inimesi meelitada ka teiste valdkondade tööandjad. Ja nagu on teada, palgaeelist õpetajaametis ei ole: õpetajate keskmine palk ületab küll Eesti keskmist (112% Eesti keskmisest palgast), kuid jääb alla Eesti kõrgharidusega töötaja keskmisele (120% Eesti keskmisest).
Õpetajaks õppimine on viimastel aastatel muutunud küll populaarsemaks, kuid ometi arvestatav osa hariduse omandanutest õpetajana tööle ei asu. Lisaks on teada seegi, et õpetajaametis alustanute seas on peaaegu kolmandik neid, kes juba esimesel töötamise aastal koolist lahkuvad.
Seega on huvi õpetajaameti vastu küll kasvanud, kuid kuivõrd sellel positsioonil ka tegelikult töötada tahetakse ja suudetakse, on omaette küsimus. Uuringud on näidanud sedagi, et palk ei ole sugugi ainus või peamine alustavaid õpetajaid heidutav tegur. Pahatihti on nendeks hoopis suur töökoormus, kooli ebapiisav tugi jmt. Seega, võttes arvesse nii palka kui töökorraldust, ei ole selles, et noored kõrgharitud spetsialistid lõpuks õpetajaametist erineva karjäärivaliku kasuks otsustavad, midagi väga üllatavat.
Allikas: Üldhariduse kättesaadavus on ohus, Õpetajate Leht