Täna Sotsiaalministeeriumi korraldataval seminaril tutvustava uuringu “Kohaliku omavalitsuse poolt isikult ja/või perekonnalt sotsiaalteenuste eest tasu nõudmine” tulemused näitavad, et vähemalt ühe omavalitsuses pakutava sotsiaalteenuse eest küsib tasu 2/3 omavalitsustest. Enamlevinumad tasulised teenused on üldhooldekoduteenus ning eluasemeteenus.
Vaatamata sellele ei piira teenustasud oluliselt teenuste kättesaadavust. Sageli jäävad abivajajad vajaliku teenuseta seetõttu, et nad ei kuulu teenuse sihtrühma. Enamik omavalitsustest pakub teenust vaid üksikutele vanuritele, kellel ei ole abikaasat või lapsi. Neil, kel on olemas ülalpidamiskohustusega isikud, tuleb vajadusel sotsiaalteenuseid endal vabalt turult osta. Teenuse pakkujaid on aga reeglina vähe, eriti maapiirkondades.
Uuringu projektijuht Katrin Pihor: ” Selline situatsioon viib olukorrani, kus lapsed otsivad oma eakatele vanematele hooldajaid ajalehekuulutuste kaudu ja kannatab teenuse kvaliteet, kuna enamasti puudub sellistel teenuse osutajatel nii erialane väljaõpe kui sageli ka vastav töökogemus”.
Pihori hinnangul võiks kohalikud omavalitsused laiendada sotsiaalteenuste osutamist kõigile abivajajatele, pakkuda rohkem teenuseid tasu eest, arvestades seejuures iga abivajaja ja tema perekonna maksevõimet.
Uuringu tellis Sotsiaalministeerium ning see viidi läbi perioodil oktoober 2010 kuni mai 2011. Uuringu eesmärgiks oli selgitada välja sotsiaalteenuste eest tasu võtmise praktika kohalikes omavalitsustes, tasu rakendamisel esinevad võimalikud erinevused ja probleemid nii kohalike omavalitsuste kui teenuse kasutajate seisukohast.