Praxise analüütik Marre Karu kaitses eile Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus doktoriväitekirja teemal “Lapsehoolduspuhkusel isad Eestis: esimesed sammud kahe leivateenija/kahe hoolitseja peremudeli suunas”.
Doktoritöö eesmärgiks on analüüsida Eesti ühiskonnas lapsehoolduse peresisest jagunemist meeste ja naiste vahel ning avada põhjuseid, miks liigub Eesti ühiskond kahe leivateenija/kahe hoolitseja peremudeli suunas väga aeglaselt. Ennekõike keskendutakse peremudeli ühele komponendile, hoolitsusele ning selle hoolitsuskohustuse peresisesele jagunemisele meeste ja naiste vahel.
Väitekiri tugineb kolmele iseseisvale uurimusele, mis avab perekondade käitumist seoses lapsehoolduspuhkuse soolise jagunemisega erinevatest aspektidest. Uurimused näitavad, et Eestis on sotsiaalpoliitika kujundamisel soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete rakendamine takerdunud osalt minevikukogemuste, vananenud võrdõiguslikkuse ideoloogia ning isarolli hilise tunnustamise tõttu.
Lapse eest hoolitsemine ei ole Eesti hegemoonilise maskuliinsuse osa, mehed ei tunneta, et neilt oodataks suuremat osalust lapsehoolduses ning kardavad sellise ebatüüpilise valiku tagajärgi. Uurimus näitas samuti, et olulist rolli meeste lapsehoolduspuhkusele jäämise valmisolekus mängivad erinevad n.ö. hea lapsevanema kuvandid, mis erineval viisil kujundavad meeste arusaama lapsevanema rollist lapse arengul ning erineval määral tekitavad hirmu lapsehoidja rolli ülevõtmise ees.
Oluline roll on ka sel, kuivõrd isade lapsehoolduspuhkusele jäämine ning vanemahüvitise saamine ehk familiseerimine viib emade tööturule sisenemise ehk defamiliseerimiseni. Eesti traditsioonilist soolist tööjaotust toetavas ühiskonnas leiavad perekonnad viise, kuidas meeste lapsehoolduspuhkuse kasutamine on võimalik selliselt, et traditsioonilisi soorolle küsimuse alla ei seata ning liikumist kahe hoolitseja mudeli suunas ei toimu.
Marre töötab Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika programmis analüütikuna alates aastast 2004.