Infoühiskonna kodaniku rolli ja ootuseid demokraatiale analüüsisid Daniel Vaarik, memokraat.ee autor, riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees Deniss Boroditš, Hille Hinsberg poliitikauuringute keskusest “Praxis”, Jaagup Irve MTÜst Eesti Interneti Kogukond, Madle Lippus Uue Maailma Seltsist, Urmo Kübar EMSList ja Tartu ülikooli riigiõiguse professor Ülle Madise.

Daniel Vaarik: Kõik, mis toimub näiteks ajakirjanduses või demokraatias laiemalt, on seotud suurema ja laiema protsessiga, mida võib nimetada võimu ümberjagunemiseks. Info liikumisega kaasneb alati ka võimu liikumine. Kõik muutused, kõik visklemised ACTA või mõne muu teemaga on seotud ka võimuga.

Uuest tehnoloogiast tulenev loogika tähendab seda, et võimu saavad ka need inimesed, kes mingil hetkel olid olukorras, kus see oli neile raskem. See juhtub ka meedias, millest me jõuame kodanikuajakirjanduse juurde. Kunagi oli ajalehe alustamiseks vaja praegusest palju rohkem kapitali, mida tavalisel inimesel tõenäoliselt ei olnud kuskilt võtta. Tänapäeval on kapitali hulk nii palju väiksem, et sa saad endale seda lubada.

Võimuga on täpselt samamoodi. Ka kodanikuühiskond saab tänu tehnoloogiale teha teisi asju teiste kuludega kui varem ja mulle tundub, et siia on maetud hästi oluline koer.

Kunagi (olen kuulnud ja ma arvan, et see on tõsi) sotsialistlikus Albaanias ei lubatud inimestel omada erasõidukeid. See on näide olukorrast, kus mingi tehnoloogia monopol on riigi käes. Mulle tundub, et vahel juhtub ka infotehnoloogiaga nii, et valitsused kasutavad ära sellest tulenevaid hüvesid, nagu Albaania valitsus kasutas sõidukitest tulenevaid hüvesid. Aga nad ei taha anda neid vabakasutusse. See puutub nii andmeid kui igasuguseid jälgimisüsteeme jms. Selle taga on samasugune võimuvõitlus.

Deniss Boroditš: Iga poliitiku jaoks on kodanike tegutsemine väga kasulik, sest päeva lõpuks peab poliitik rahvast esindama, nende huvide eest seisma ja see peab väljenduma ka seadusloomes. Kodanikuühiskonna roll sõltub paljuski sellest, millist rolli avalik võim sellele pakub. Kas nendesse suhtutakse nii, et neid on vaja kobarpaketina valimiste ajal või tahab võim neid käsitleda teenuse tarbijatena või võrdse partnerina ehk protsesside kujundamise osalejatena?

Kui võim tahab neid tõesti osalejatena käsitleda, siis tekib järgmine küsimus – millised võimalused selleks luuakse ja kuidas nende inimestega arvestatakse.

Kodanikud on üldiselt väga aktiivsed, olgu see kööginurgas või viimasel ajal väljaspool kööki, tähendagu see internetiühiskonnas allkirjade andmist või meeleavaldustel osalemist. Keskne probleem on, et Eesti pole jõudnud sellele tasemele, kus kodanikuühiskonna panust arvesse võetaks.

Ka ei ole loodud inimestele osalemiseks mugavaid keskkondi. Muidugi on võimalus, et äkki ei peagi looma, äkki peaks minema sinna, kus kodanik on juba olemas, olgu need suhtlusportaalid või muu taoline paik.

Madle Lippus: Koos tegutsemiseks on tegelikult vaja ühiseid väärtusi või ühist inforuumi või ideestikku, mille nimel kokku tulla või mille järgi koonduda. Sellistel hetkedel, kui inimesed ja väärtused kohtuvad, tekibki see selts või kogukond, mis siis mingi piirkonna, mingi huvi või valdkonna eest seisab. Mul on väga hea meel, et selliseid huvigruppe on viimasel ajal aina rohkem tekkinud.

On oluline tähele panna, et neid huvigruppe peab olema palju. Sageli atributeeritakse taolistele seltsidele või kogukondadele võim mingisuguses küsimuses sõna võtta ja seda valdkonda kodanikuühikonna poolt esindada. Kui räägime kaasamisest või e-demokraatiast, siis peaks tähelepanu pöörama sellele, et kaasatuid vaadeldaks laiema hulgana kui mingi hulk institutsionaliseeritud kodanikuühikonna esindajaid.

Urmo Kübar: Meie võrgustikku ehk siis nende organisatsioonide hulka, kellega meil otsene kontakt on, kuulub umbes 4000 vabaühendust üle Eesti erinevatelt elualadelt, aga kokku on neid palju rohkem. Tegelikult tänapäeval vabakond võtabki palju erinevaid vorme: on registreerituid organisatsioone ja on lihtsalt võrgustikke, mis kujunevad mingisuguse teema ümber. Need võivad olla ajutised, tegutseda, kuni just see küsimus neile inimestel huvi pakub ja seejärel minna laiali, tulla kokku teistes kooslustes jne.

Pilt muutub kogu aeg. Keegi ei tea kõike, mis kõikides valdkondades toimub, nii et tuleb kogu aeg jälgida ja kaasa mõelda.

Hille Hinsberg: Kui me räägime tänapäevasest infoühiskonnast, räägime me võimusuhetest, räägime rollidest, mis on neil (kulunud väljend, aga) taburetijalgadel. Mida peaks tegema avalik võim, mida kodanikuühendused ehk vabakond? Mis roll ja ootused on ettevõtetel ja ka ajakirjandusel?

Mulle on hakanud tunduma, et avalikul võimul, nimetagem seda riigiks, on topeltroll. Ta peab ise oma asja jube hästi ajama ja selleks peab ta kasutama igasuguseid infotehnoloogilisi vahendeid. Teisest küljest peab ta olema teiste jaoks mingi võimaldaja või teostaja, kasutama samu infotehnoloogilisi vahendeid, et teised grupid, teised sektorid, saaksid oma asja paremini ajada.

Mis asja aga ajavad kodanikuühendused? Nende roll, ülesanne, olemasolu õigustus on olla häälekas vähemus. Nad peaksid olema need, kes võtavad endale julguse oma pädevuse ja oma huvi kaitse pinnalt esitada mõtteid, mida seesama riik ei osanud oodatagi. Riik ei peaks andma ette kasti või lahtrit või riiulit, milles kodanikuühendused saavad tegutseda ja õigusloome kohta sõna võtta.

Riik peaks uskuma, et ülejäänud sektoreid ajavad oma asja parimal viisil, niisugusel viisil, mis loob ühiskonnas taasakaalu. Kui riik teeb endale selgeks, kuidas ta saaks aidata neil teistel oma rollides väga head olla, siis seda paremini õnnestuvad ka riigi enda tegemised.

Seni on riik tegelenud põhiliselt omade protsessidega. Ma olen olnud üsna mitme riigisüsteemi väljatöötamine juures ja olen näinud, kuidas kohale tulevad it-kutid, kes on võitnud poole miljoni eurose hanke ja küsivad, et nii, kaardistame teie äriprotsessid. Ametnikel on raske mõista, mida see tähendab. See tähendab tegelikult, et tuleb kirja panna, mida tehakse ja miks just nii tehakse.

Kui juba nende äriprotsesside kaardistamise juures võtta ühendust vabakondade või ettevõtete esindajatega, et küsida, kuidas seda äriprotsessi paremaks kruttida, saaks üsna suure sammuga edasi.

Jaagup Irve: Mul tekkinud tunne, et kodanikuühiskond sünnib alguses äärmise vajaduse puhul (nagu Eesti Interneti Kogukond), edaspidi aga rahuneb ja hakkab elama mingit oma elu. ACTA protestid olid täpselt selline koht, kus ma nägin väga paljusid inimesi esimest korda aktiveerumas.

Kui ma vaatan poliitiliste parteide töömeetodeid Eestis, siis tunduvad need natuke sellised, et võetakse mu hääl ja proovitakse joosta nii kaugele kui võimalik. Üks meetod, kuidas seda teha, on lülitada välja tagasiside: kapselduda, tsentraliseerida. Mina näen kodanikuühiskonna rolli haruldase võimalusena seda tagasisidet pakkuda.

Indrek Treufeld: Siin on kostnud arvamused, et on hea, kui on palju erinevaid arvamusi ning et vabaühendused võiks olla häälekas vähemus. Väga tore, et meil on vabaühendused ja me võtame need kõik arvesse. Aga mingil hetkel me peame otsustama ja otsustamine on rohmakas protsess. Selle kõigus tehakse kompromiss ja see võib tähendada, et arvamused, mis on esitatud, jäävad tegelikult arvesse võtmata. Saime öelda, arutasime, oli tore, kõik olid kaasatud, aga tegelikult otsus langes, nagu alati. Kuidas tagada, et otsuse tegemine oleks kaalukas ses mõttes, et kõigi hääl oleks arvestatud?

Ülle Madise: Mina usun siiralt eesti rahva tarkusesse ja ma ei räägi sellest meeldida tahtmiseks, vaid sellepärast, et ma usun seda tõesti. Eesti inimene on olnud aastakümneid väga hariduseusku. Kui me nüüd näeme oma ühiskonda haritud inimeste kooslusena, siis haritud inimestel on see omadus, et kui ta argumentide esitamise ja kaalumise käigus näeb, et minu arvamus on üks mitmest arvamusest, on ta valmis vajadusel tunnistama, et enamus on teist meelt. Siis tehaksegi otsus. See on loomulik, sellepärast ju enamuse reegli järgi otsustamine on välja mõeldud, et ühel hetkel otsus langetada.

Kui otsustajatel on jaksu juhtida ausat ja usaldavat arutelu, kus kõik tunnevad, et neid kuulatakse mitte vormi pärast, vaid selleks, et kuulda, on inimesed valmis ka neid otsuseid paremini tunnistama, mille poolt nad võib-olla alguses ei olnudki.

Kui haritud rahvas ühelt poolt ja jaks juhtida nõupidamisi ausalt ja avatult kokku panna, viib see otsuste palju suurema tunnustamiseni ühiskonnas.

Jaagup Irve: Selleks, et otsust langetada, on kodanikul tihti puudu mingisugune info, mis seda otsust mõjutab, aga mida mõnikord ei taheta, mõnikord ei saa avalikustada. ACTA puhul nägin tihti, et ametnik ütles midagi väga off the record.

Daniel Vaarik: Olgem ausad, väga suur hulk inimesi ei ole aru saanud, milles on kaasamise point. Nad arvavad, et see on kleepekas ega saa aru, et see peaks olema mootori osa.

Ma arvan, et see on põlvkondlik probleem. Kuid see on hästi tõsine küsimus, sest kui suhtuda asjadesse nii, et ma olen ametnik ja tegelen kaasamisega, aga samal ajal ei saa aru, et täielikult selle uue võimusüsteemiga haakumiseks pean ise muutuma, siis tekibki efekt, et kaasamine ei muuda midagi.

Nii kaasatavad kui kaasajad peavad muutuma. Ei saa öelda, et need, keda kaasatakse, ka alati mõistavad, mis on tegelikult juhtumas ja kui palju poliitika tegemise protsess on muutumas. Kuid ka seda saab õppida.

Mõnes mõttes on see hea olukord, et mõlemad pooled peavad millestki loobuma, midagi võitma.

Deniss Boroditš: Seadusloome eesmärk on lahendada kas konkreetne probleem või muuta teatud asja paremaks ja see peab arvestama nende inimestega, kelle elu muutub paremaks või kelle probleeme lahendatakse. Paraku see protsess tihti ei toimi, mõnikord üritatakse teha reforme huvigruppidega arvestamata.

Aga ma arvan, et see areneb. Viis aastat tagasi polnud kodanikuühiskond selline, nagu ta praegu on. Nõudlus ja pakkumine viivad asja tasakaalu.

Madle Lippus: Situatsioon on muutumas, aga keegi ei tea, kuhu me hetkel liigume ja mis selle muutuse tulemused on. Väga oluline on hakata aru saama kodanikeühendustest kui protsessist.

ACTA vastane meeleavaldus tekkis reaktsioonina millelegi. Siin toodi välja, et kodanikuühiskond on justkui häälekas vähemus. Mingit pidi ongi, see peabki olema ventiil, mis annab märku mingisugustest kitsaskohtadest ja pingetest.

Aga et me lõpuks jõuaks selle ehedama, väärikama ja arvestavama praktikani, peame olema pidevas dialoogis, mis ei pea olema üldse konsensuslik. Loogiline on, et on erinevaid arvamusi, mille vahel tuleb teha mingisuguseid otsuseid. Aga dialoogi kaudu me oleme vähemalt protsessist teadlikud, teame, mis infost lähtuvalt me otsuseid teeme ja kuidas me tulemuseni jõudsime.

Daniel Vaarik: Ma tooks näiteks ühe loo oma elust. Mu on kunagi käinud koristaja korterit koristamas. Tema tõi minu kööki hooldades kogu aeg mingeid näiteid – et seda on hästi halb poleerida ja siin mingi asi jääb käele ette jne jne. Ma hakkasin mõtlema, et kui see köögifirma oleks võtnud selle koristaja endale konsultandiks, oleks see teinud palju parema köögi.

Iseenesest võib see köögifirma võtta teda muidugi ka kui kriitikut, kes teeb nende kööki maha. Oluline ongi, mis on su sihik – kas sa tahad läbi suruda enda vaate järgi loodu asja või sa tahad võimalikult funktsionaalset, võimalikult head asja. Eesmärgi seadmise koht on ka valitsuse puhul hästi tähtis.

Ülle Madise: Kõik erakonnad vähemalt püüavad oma valitsemisprogramme kokku pannes leida ühiskonnast probleeme, mida oleks tarvis lahendada. Me peaksime protsessid ümber vaatama nii, et kaasaksime juba probleemide defineerimisse need, kes reaalselt koristavad ja käe ära löövad.

Artikkel põhineb 17. mail riigikogus korraldatud infoühiskonna konverentsil peetud diskussioonil.

Allikas: Vestlusring: rahvas riigivõimu kandjana infoühiskonnas, ERR