Sotsiaalministeeriumis valmistutakse vanemahüvitise süsteemi reformima, et tuua tööjõupuuduse käes vaevlevale tööturule tagasi värsked lapsevanemad. Plaanitud muutused võivad tööandjatele kulusid juurde tuua.

Vanemahüvitise süsteemi peamine muudatus on see, et 18 kuu jagu hüvitist hakatakse lubama välja võtta pikema aja ehk kolme aasta jooksul. Vahepeal on võimalik hüvitise saamine ajutiselt katkestada ja käia tööl, ilma et saadav tulu vanemahüvitise tõttu väheneks.

Eesti Panga ökonomist Orsolya Soosaar ütles, et kui see tõesti tähendaks seda, et tööandja peab olema kolme aasta jooksul pidevalt valmis lapsepuhkusel töötaja naasmiseks ja jälle puhkusele jäämiseks, oleks vanemahüvitise reform tööandjate jaoks väga kulukas. Soosaare sõnul takistab väikeste laste vanemaid tööturul osalemast peamiselt hoopiski taskukohase lapsehoiuteenuse puudus, mida vanemahüvitise reform paraku ei lahenda. Nimelt on tema sõnul seaduse järgi omavalitsustel kohustus pakkuda lastehoiuteenust alates lapse 1,5 aastaseks saamisest, kuid tegelikult pole lasteaiakoht lastele vanuses 1,5-3 aastat tihti tagatud. “See aga piirab oluliselt vanemahüvitise süsteemi uute paindlike võimaluste kasutamist,” ütles Soosaar.

Soosaar ütles, et Eestis osaleb 25-39aastastest naistest tööturul 74%, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 79%. Enamasti ollaksegi eemal just pere eest hoolitsemise tõttu. “Pikk eemalolek tööturult on paraku nii perekondade, ettevõtete kui ka riigi seisukohast kulukas, seda eriti ajal, kui tööjõust on majanduses puudus,” rääkis ta.

Kuigi vanemahüvitist saades võib praegu töötada, vähendatakse hüvitist iga teenitud euro korral 50 sendi võrra. “See on sama, mis liita tavapärasele tulumaksumäärale juurde veel 50%. On arusaadav, et kui alates 430 eurost jääb iga juurde teenitud euro kohta kätte vaid 40 senti, siis see kahandab töötamise mõttekust,” selgitas Soosaar. Seetõttu on tema sõnul hea, et plaanitava reformi järgi ei hakata vanemahüvitist muu tulu teenimise korral kärpima enne, kui see ei ületa pooleteisekordset Eesti keskmist palka. “Seega väheneb 430-1500 eurot teenides maksukoormus oluliselt, mis aitab paljud vanemad maksulõksust välja. See toob tööturule rohkem töötajaid, keda ettevõtetel on väga vaja,” rääkis Soosaar.

Seevastu jääb aga maksumäär endiselt väga kõrgeks neil, kes teenivad alates 1500 eurot kuus. Seda eriti arvestades, et uue tulumaksusüsteemi korral kahaneb vahemikus 1200 kuni 2100 eurot ka maksuvaba tulu. “Kui aga vanemahüvitist kuitahes suure palgatulu korral üldse ei vähendataks, siis vormistaks end hüvitise saajaks alati rohkem teeniv lapsevanem, sõltumata sellest, kuidas lapse hoidmine lahendatud on,” ütles Soosaar. Soosaare seisukohta, et reform võib tööandjatele kulukaks minna, pooldab Eesti Tööandjate Keskliidu õigusnõunik Piia Zimmermann. Ta ütles, et kuna personali planeerimise kulu võib tõesti suureneda, mistõttu on oluline piisav etteteatamistähtaeg, millal töötaja planeerib koju jääda või tööle tagasi tulla.

Põhjamaade isal on õigus, mitte kohustus puhata

Väikelapse eest hoolitsemise kohustus langeb peamiselt emadele ning läbi aastate on üle 90 protsendi vanemahüvitise saajatest olnud naised. Tasapisi, umbes 1 protsendi kaupa aastas, on siiski kasvanud ka vanemahüvitist saavate isade osakaal. Sotsiaalministeeriumi perepoliitika juhi Pirjo Turki sõnul on teiste riikide kogemus näidanud, et eraldi isadele mõeldud periood vanemapuhkusest motiveerib isasid rohkem kasutama võimalust hoolitseda oma väikelapse eest.

“Põhjamaades näiteks ei käsitle isad seda kohustuse, vaid õigusena,” ütles ta.

Tänavu aprillis tegid ühisavalduse soolise palgalõhe vastuplaani kohta inimõiguste keskus, naisuurimus- ja teabekeskus, ettevõtlike naiste assotsiatsioon, ametiühingute keskliit ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Avalduses on toodud kaks punkti, mis on seotud vanemahüvitise teemaga: isapuhkuse pikkus ja lasteaiakohtade piisavus.

Isad julgemalt kaasa

Ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson ütles, et riik peaks julgemalt isapuhkuse pikkusele lähenema. “Isade kaasamine peaks olema ambitsioonikam. Näeme, et järgmise viie aasta jooksul ei muutuks süsteem selliselt, et isadel tuleks juurde vaid üks kuu puhkust, vaid et neil oleks kohustuslik välja võtta kolmandik kogu vanemahüvitise ajast,” ütles ta.

Petersoni sõnul on neil tunne, et vähemalt Harjumaal ja Tallinnas hakkab lasteaiakohtade põud üle minema. Probleem on aga hoopiski selles, et lasteaedadesse ei võeta lapsi, kes on nooremad kui poolteist aastat.

“Meie ettepanekul võiks vanusepiirangu tuua alla ühe aasta peale,” ütles Peterson. See aga tähendab, et kohti on endiselt juurde vaja, kusjuures lasteaiakohtade juurdetegemisel on vaja jälgida, et need oleksid ka õiges kohas – vanemate jaoks oleks liiga ajakulukas ja kallis käia lastel järel näiteks teisel pool linna.

Praxise töö- ja sotsiaalelu analüütik Helen Biin sõnas, et mure, justkui paindlikkuse lisamine toob tööandjale senisest suurema ebakindluse, on küll mõistetav, kuid ilmselt asjatu. Nimelt on ka praegu vanematel võimalus lapsehoolduspuhkusel viibijat vahetada nii, et sellest on seaduse järgi õigus ette teatada vaid kaks nädalat.

Biin lisas, et tööandjate vajadust tööd planeerida on vanemahüvitise seaduse muutmise aruteludes arvesse võetud. Praegu pole ka välistatud, et puhkuseplaanidest etteteatamise tähtaegu pikendatakse või piiratakse, mitu korda saavad vanemad puhkuseid vahetada.

Biin lisas, et Praxis analüüsis viis aastat tagasi kehtivat vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi. Analüüsist selgus, et nii töötajate kui ka tööandjate esindajad olid ühel meelel, et kehtiv süsteem on liiga paindumatu ega vasta kummagi osapoole vajadustele. Sama analüüs on üks põhilisi uurimisi, mille põhjal vanemahüvitise reformi koostatakse.

Saab julgemalt tööd teha

Muudatusettepanekute järgi peaks töise sissetuleku piir, millest alates vanemahüvitist vähendama hakatakse, oluliselt kerkima. “See tagab vanematele, kes seda soovivad, paremad tingimused lapse kasvatamise kõrvalt end ka töise eluga kursis hoida,” ütles Biin. “Lapsevanemaid tasub usaldada, sest just nemad on kõige paremad eksperdid oma pere elukorralduse, võimaluste ning enda ja lapse vajaduste vahel tasakaalu leidmises,” lisas ta.