Töölepingu seaduse mõju uuring näitab, et koondamiste arv n-ö lakke ei hüpanud. Samas survestavad tööandjad lahkuma ka „poolte kokku­leppel” ja „omal soovil”. Omal soovil ja poolte kokku­leppel lahkunud ei saa töötus­kindlustus­hüvitist.

Veidi enam kui aasta tagasi tulid riigikogu Reformierakonna fraktsiooni kuuluv Kalle Jents ja IRL-i saadik Marko Pomerants välja ettepanekuga, mis ärritas nii ametiühinguid kui ka tööandjaid ning mille heaks kiitmine rikkus lubadust hakata maksma töötuskindlustushüvitist ka nendele, kes lahkuvad töölt omal soovil ja poolte kokkuleppel.

Hüvitise maksmine pidanuks rakenduma tänavu jaanuarist. Lubadus oli 2009. aastal vastuvõetud seadusega lihtsalt edasi lükatud, sest kohe selle rakendamine oleks tähendanud majanduskriisis Eesti jaoks töötukassa pankrotistumist või veelgi kõrgemaid maksumäärasid.

Koalitsiooni jaoks oli hüvitistest taganemise põhjus eelkõige rahas – töötukassa hoiab niimoodi kokku miljoneid eurosid. Kõigi teiste jaoks aga põhimõttes – töölt n-ö omal soovil või poolte kokkuleppel lahkunud ei tee seda siiski alati vabatahtlikult.

Opositsioonierakonda kuuluv rahvasaadik Eiki Nestor ütles, et poolte kokkuleppel lahkumine on alati tööandja ettepanek. Peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi aga rääkisid valitsuse pressikonverentsil tõsiste nägudega, et pole ju mõistlik ise lahkuda soovinutele ühisest kassast hüvitist maksta.

„Ma kutsun inimesi üles taolistes olukordades mitte leppima taolise sunniga. Me peame austama lepingupoolte võrdsust, me ei peaks võtma eeldusi, et lepingupooled pole võrdsed. Meie töölepinguseadus on üles ehitatud nii, et kaitseb nõrgemat poolt,” ütles Ansip. „Me oleme kõik mõistlikud inimesed ja planeerime oma vabatahtlikke lahkumisi ju ise,” sekundeeris Ligi, kes soovitas inimestel töötukassa raha ootamise asemel hoopis ise omale varu koguda.

Nädala eest tutvustatud töölepinguseaduse mõjude uuring aga lükkab väga selgelt ümber arusaama, et igaüks planeerib oma vabatahtlikke lahkumisi ise. Praxise, rakendusuuringute keskuse Centar ja Turu-uuringute AS-i koostöös valminud, sotsiaalministeeriumi tellitud ja Euroopa Liidu kinnimakstud uuringus öeldakse otse välja, et nii omal soovil kui ka poolte kokkuleppel lahkunud töötajatest umbes viiendik on tunnetanud tööandja survet.

Sund ja lausa pettused

Tõsi, nende uurimistulemuste puhul tuleb arvesse võtta metoodika omapära: esinduslikus valimis küsitleti ju inimesi üle Eesti, kellest vaid teatud protsent oli viimase kolme aasta jooksul töö kaotanud, neist omakorda teatud protsent ülalnimetatud põhjustel, neist omakorda protsent neid, kes tunnistasid survet.

Uuringus on tulemused esitatud protsendivahemikena, mida nimetatakse usalduspiiriks – mida vähem on uuringus vastajaid, seda laiemad on usalduspiirid. Näiteks oli poolte kokkuleppel töölepingute lõpetamistest esile toodud tööandja surve 6–33% juhtudest, sest küsitluses oli vaid viis inimest, kes niimoodi vastasid.

„Üldküsitlus näitas, et omal soovil lahkunud töötajatest viiendik (14–32%) lahkus, kuna tööandja ei täitnud töölepingus olevaid tingimusi, 7–21% ütles, et neid survestati avaldusele alla kirjutama. Seega on küllaltki märkimisväärne osa omal soovil lahkumisi töötajate hinnangul reaalselt põhjustatud tööandjapoolsest tegevusest,” märgiti uuringus.

Arvuliste näitajate kõrvale on uuringus tehtud ka fookusgrupi intervjuusid. Töötukassa ja tööinspektsiooni esindajad rääkisid oma praktilisest kogemusest: nad näevad väga palju seda, kuidas tööandjad mõjutavad töötajaid lahkumisavaldusele alla kirjutama. „Ja tihtipeale töötajad ei anna endale aru, et tegelikult on [allakirjutamine] ikkagi vabatahtlik,” seisab uuringus. Ametiühingute fookusgrupis kirjeldati seda muret veelgi: „Ma toon lihtsa näite: kaks juhatuse liiget kutsuvad töötaja ühte kabinetti ja siis üks paneb niimoodi rusika ette, et kirjuta, ja siis teine on ukse juures, et keegi sisse ei tule.” Konkreetseid allikaid vastavalt taoliste intervjuude tegemise tavadele eraldi välja ei tooda.

Poolte kokkuleppel allakirjutamise osas tuuakse esile ka petmist. „Ja vaidlus tulenebki sellest, et tööandja teeb lepingu lisana näiteks kande lepingu lõpetamise kohta poolte kokkuleppel ja annab töötajale nii-öelda tutvumiseks alla kirjutada,” rääkisid töötukassa-

tööinspektsiooni esindajad. „Aga tegelikult teksti sõnastusest tuleb välja, et tegemist ongi poolte kokkuleppe vormistamisega ja töötaja allkiri ei ole mitte tutvumise märgiks, vaid ta on justnimelt nõusoleku märgiks.”

Ei tea, kuhu pöörduda

Poolte kokkuleppel lõpetatud töölepingut aga pole seaduse järgi võimalik vaidlustada ei kohtus ega töövaidluskomisjonis, sest allkirjaga kaob vaidlustamise alus.

Nii tööandjate kui ka ametiühingute hinnangul oleks just nende probleemide puhul vajalik töötuskindlustuse maksmine ka poolte kokkuleppel või omal soovil lahkunutele.

„Me tegelikult ju seda seadust läbi rääkides jõudsime ka valitsusega sellisele kokkuleppele, et ka kokkuleppel töösuhte lõpetamised saaksid töötajatele hüvitatud töötuskindlustuse kaudu. Just tänu nendele probleemidele – vaidlustamise võimaluste puudumine, madal motivatsioon saavutada kokkulepet jms – me seda ette nägimegi ja sellega ka valitsus nõustus,” viitasid ametiühingute esindajad varasemale kokkuleppele. Tööandjate fookusgrupis toodi esile, et hüvitise maksmine vähendaks töösuhte lõpetamisega seotud vaidlemiste arvu ja tähendaks seetõttu kokkuhoidu.

See aga viib uue probleemkohani, mis antud uuringus esile tõstetakse – nimelt ei tea väga paljud inimesed, millised nende õigused üldse on. „Meil ilmnes, et töötajate ja tööjõu teadlikkus on madal erinevate meetmete osas – nagu näiteks koondatute õigus küsida tööst vaba aega töökoha otsimiseks jne,” rääkis uuringu põhiautor, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Märt Masso. „Üllatavalt palju on neid, kes ütlesid, et ei tea, kelle poole pöörduda, ja samamoodi suur hulk oli neid, kes ütlesid, et probleemi ilmnemisel poleks midagi teinud või oleksid lahkunud töölt.”

Arvud näitasid, et isegi kui ligi 30% töötajaid on tööl probleemidega kokku puutunud, siis ligi 20% vastanutest ei tea, kelle poole pöörduda, või peaksid kõigepealt konsulteerima oma sõbra või tuttavaga, et alles siis vastavate institutsioonidega ühendust võtta. Teine nähtus, millele Masso viitas, oli see, kuidas käitub töötaja olukorras, kus ta tunneb, et temaga on ebaõiglaselt käitutud või on lihtsalt töösuhtes probleemid tekkinud.

Uuringu järgi ei teeks 5–7% töötajatest ja töötutest enda sõnul midagi, kui tööandja käituks ebaõiglaselt või ebaseaduslikult, 12–16% vahetaks probleemi lahendamata töökohta. Seega – umbes viiendik töötajatest ei teeks probleemses töösuhtes peaaegu midagi.
Koondamiste arvu mõjutas rohkem masu kui seadus
2009. aasta juulist kehtima hakanud uus töölepingu seadus – mille üle palju vaieldi, mida praeguseks on mitu korda muudetud ja mis sotsiaaldemokraadid valitsusest välja puksis – koondamiste arvu uuringu autorite hinnangul eriti ei mõjutanud. Varasemaga võrreldes tegi uus seadus koondamise tööandja jaoks palju odavamaks, kuid enamik koondamisi oli seaduse rakendumise ajaks juba tehtud.
„Suure tõenäosusega rakendus töölepingu seadus selleks liiga hilja, et tööandjate koondamistega seotud rahalist koormust olulisel määral leevendada – selleks ajaks oli enamik tööhõive korrektuurist juba toimunud (langus 58% hõivemääralt 52%-ni),” märgitakse uuringus. „Pärast langus küll jätkus, kuid põhi saabus umbes 49% hõivemäära juures, mis tähendab, et kaks kolmandikku langusest toimus enne töölepingu seaduse jõustumist.”

Uuringu käigus küsiti ka tööandjatelt, kas vana töölepingu seaduse kehtimisel oleks koondamishüvitiste maksmisega tõttu rahalised kulutused suuremad olnud. „Valdav enamik (88 – 99%) tööandjatest leidis, et oleks olnud küll. Vaid üksikud organisatsioonid arvasid vastupidist,” seisab uuringus. Samas, kui esitati küsimus niipidi, et kui kehtinud oleks vana töölepingu seadus, kas siis oleks koondatud vähem inimesi, vastas jaatavalt vaid 3–13% tööandjatest.

Allikas: Uuring: tööandjad survestavad „omal soovil” lahkuma, EPL