Ravimite hinnad on langenud, kuid kas hinnalangus kajastub haigekassa eelarves või patsiendi rahakotis?

Poliitikauuringute keskus Praxis avalikustas hiljaaegu uuringu, mis osutas puudustele ravimite soodusnimekirja arvamises. Ravimitootjad on sellest ammu rääkinud ja ka riigikontroll on puudusele tähelepanu osutanud. Miks asjad ei liigu?

Ravimitootjate liidu juhataja Riho Tapferi sõnul on üks põhjusi riikliku ravimipoliitika puudumine. Tervishoius on tehtud küll mitu arengukava ja 2002. aastal võeti vastu ravimipoliitika raamdokument aastani 2010, aga sellega asi ka piirdus.

«Nüüd oleks aeg huvigruppidel uuesti maha istuda ja ravimipoliitika paika panna, see ei nõua kuigi palju ressurssi. Eesmärk võiks olla näiteks jõuda uute ravimite kättesaadavuses Euroopa keskmisele tasemele ja vähendada omaosalust kolmandiku võrra. Praegu meil selliseid eesmärke sõnastatud ei ole,» rääkis ravimitootjate esindaja.

Komisjonil tähtis roll

Miks see soodusravimite nimekiri nii oluline on, et selle ümber selline trall puhkenud?

Ravimid on nii kallid, et ilma riikliku soodustuseta inimesed neid osta ei jõua. Kättesaadavad on vaid need ravimid, mis on läbinud põhjaliku analüüsi ja kantud soodusnimekirja. Patsiendi kanda jääb omaosalus, mis on meil paraku üks suurimaid Euroopas. Tuleb siiski tõdeda, et viimasel ajal on see mõnevõrra vähenenud.

Otsuse ühe või teise ravimi hüvitamiseks teeb sotsiaalministeeriumi juures tegutsev soodusravimite komisjon. Sinna kuuluvad riigi poolt sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja ravimiameti esindajad, teisalt ka patsientide ja arstide esindajad. Taotluse esitab ravimitootja ja see on üsna mahukas materjal.

Praxise analüüs näitas, et kui komisjoni liikmeid on keskmiselt kohal kaheksa ja koosolek kestab kaks tundi ning otsuseid langetatakse viie-kuue ravimi kohta, siis on igal komisjoniliikmel ühe ravimi kohta aega oma seisukoha väljendamiseks kolm minutit. Kui haigekassa ja ravimiamet on tavaliselt juba varem kirjalikult materjalid põhjalikult ette valmistanud, siis patsientide esindajatel ja arstidel sellist võimalust ei ole.

«Arstide ja patsientide esindajatele peaks kindlasti andma suurema sõnaõiguse. Võib-olla oleks otstarbekas ka komisjoni senisest laiapõhjalisemaks muuta, kaasates märksa enam erialaseltse ja patsiente,» pani Tapfer ette.

Otsus, kas kehtestada soodustus, tuleb Euroopa nõuete järgi teha 180 päeva jooksul, meil aga kulub selleks 700–800 päeva. Euroopas on normiks 180 päeva ja seda aega tahetakse veelgi lühendada. Peamine pidur on raha.

Samas jäi Eestis eelmisel aastal haigekassa eelarves soodusravimitele mõeldud raha ligi kuue miljoni euro ulatuses kasutamata. Kasutamata rahaga oleks saanud muuta nii mõnedki uued ja vajalikud ravimid inimestele kättesaadavamaks.

Teekond haigekassa loetellu

Mis sellest kasu on, kui ma pääsen arstile üsna väikese raha eest, aga arsti määratud ravimit ei jaksa välja osta? Meil tavatsetakse rääkida, et ravimitele kulub nii ja nii palju, aga kui palju annab iga tõhusale ravimile kulutatud euro ühiskonnale tagasi?

Ravimite parem kättesaadavus võib hoopis tervishoiukulutusi vähendada. See on investeering tulevikku – tööhõive, tervena elatud aastate ja õnnelike inimeste kaudu. Ravimid muutuvad järjest paremaks ja võivad päästa raskest haigusest, vältida krooniliste haiguste ägenemist või operatsiooni.

Allikas: Uued ravimid pole kuigi kättesaadavad, PM