Poliitikauuringute keskuse Praxise juhi Annika Uudelepa sõnul tuleb üksikkandidaatide võimalikule valimisedule mõeldes küsida, kas nad on ikka erakondade piirkondlike esinumbritega sarnases populaarsusjärgus.

Eesti valimis- ja parteisüsteem ei toeta üldiselt üksikkandidaatide edu riigikogu valimistel.

Indrek Tarandi edukust europarlamendi valimistel ei saa panna ühele pulgale mõne tuntud inimese kandideerimisega riigikogu valimistel, sest europarlamendi valimistel on isikuvalimiste tunnusjooned, kuid riigikogu valimised on selgelt parteivalimised.

Samuti on europarlamendi valimistel üks üleriigiline valimisringkond ja riigikogu valimistel 12 ringkonda – seega ei ole asjakohane võrrelda ka europarlamendi valimistel üksikkandidaadile antud häälte koguarvu riigikogu valimistel antavate häälte koguarvuga.

On suur vahe, kas kandidaadi poolt saavad hääletada kõik valijad või ainult ühe valimisringkonna hääletajad.

Üksikkandidaat peab saama vähemalt lihtkvoodi jagu hääli oma ringkonnas, et osutuda valituks.

2007. aastal oli lihtkvoot erinevates valimisringkondades vahemikus 4543-6165 häält.

Üldse oli 2007. aastal üle 4543 hääle saanud inimesi 14, mis on keskmiselt pisut üle ühe inimese ringkonna kohta.

Seega tähendab üksikkandidaadi valituks osutumine kopsakat häältesaaki. See omakorda eeldab üksikkandidaadi väga suurt tuntust ja populaarsust.

Peab arvestama, et üksikkandidaadil tuleb rinda pista kõigi teiste parteide esinumbritega antud valmisringkonnas.

Kui ta selles konkurentsis saab piisavalt palju hääli, on tal võimalik valituks osutuda, aga nagu öeldud, eeldab see antud ringkonna parteide esinumbritega samas populaarsuse kaalukategoorias olekut.

Mis puudutab nn parteitu inimese kandideerimist Eestimaa Roheliste nimekirjas, siis õiguslikult ei ole tegu üksikkandidaatidega, vaid erakonna nimekirjas kandideerimisega. Siin püüavad rohelised nihutada valimisseaduse piire tuues tänase selge kahe kategooria – erakond või üksikkandidaat – mingi vahepealse nähtuse.

Viimane teoreetiliselt suurendab antud nn parteitute kandidaatide šansse osutuda valituks, sest ringkonnamandaadi jagamisel osalevad ainult erakonnad.

Kui üksikkandidaat ei saa lihtkvoodi jagu hääli ehk ei saavuta isikumandaati, tal rohkem võimalusi valituks osutuda ei ole.

Kui aga parteitu inimene kandideerib erakonna nimekirjas ja erakonnale antakse antud ringkonnas kokku rohkem hääli kui lihtkvoot, on võimalik antud erakonna nimekirjas oleval inimesel riigikogusse pääseda.

Roheliste puhul peab analüüsima kahte roheliste ees seisvat probleemi – valimiskünnise ületamise probleem ja populaarsete kandidaatide vähesuse probleem. Populaarsed nn parteitud inimesed on rohelistele mõlema probleemi lahendamisel kasulikud.

Esiteks – nad aitavad saada üleriigiliselt kokku rohkem hääli ja seega muudavad kindlamaks 5-protsendise valimiskünnise ületamise.

Teiseks ei ole rohelistel piisavalt tuntud inimesi, et kõigis valimisringkondades teiste erakondade esinumbritega võistelda ja siingi aitavad nn parteitud kandidaadid. Aga nagu öeldud, ei ole nad üksikkandidaadid.

Sisuliselt püüavad rohelised pakkuda parteitutele inimestele suuremat võimalust saada valituks, võimaldades neil kandideerida oma nimekirjas ja lubades neile autonoomseid valikuid riigikogus.

Samas parandavad nad sellega oma erakonna positsioone valimistel, suurendades valimiskünnise ületamise tõenäosust.

Kui nt Kaarel Tarand või Artur Talvik või keegi kolmas isik osutub valituks, on see juba nende endi otsustada, kuidas nad riigikogu liikmetena käituvad – kas jäävad roheliste fraktsiooni liikmeks või lahkuvad parlamenti pääsedes fraktsioonist ja hääletavad sõltumatute riigikogu liikmetena.

Eks näis, kuidas nad valimisdebatis oma käitumist valijatele selgitavad, et mitte valijaid alt vedada.

Valijate jaoks muudab selliste inimeste olemasolu parteinimekirjas asja pigem segasemaks – kas valitakse erakonda või isikut ja mis võimalused on antud isikul riigikogus valijatele antud lubadusi üksi teostada?