Vajaduspõhised õppetoetused on tudengitele olulised, kuid need ei jõua alati abivajajateni.
Tartu ülikoolis arstiteaduskonnas õppiv Tanel on pärit Ida-Virumaalt vaesevõitu perekonnast. Siiski ei taotlenud ta ülikooli astudes vajaduspõhist õppetoetust. Osalt ei olnud ta tõepoolest täpselt kursis, kuidas vajaduspõhist toetust nõuda. Rohkem aga mängis tema jaoks rolli uhkus, mis ei lubanud saba jalge vahel vaesust tunnistada ja raha paluma minna. Kuidagi sai hakkama ka oma vahenditega, kuid ülikoolis sai üsna kiiresti selgeks, kuidas sente lugeda. Tanel peab tõenäoliseks, et probleem oli ka nooruses sisse juurdunud ebamugavustundes – aegadest, kui teda saadeti vahel väikse kirjaga vanavanematele külla, et kuu lõpus ka süüa saaks. „Mitte vaesus pole häbenetav, vaid sellega mitte hakkama saamine,” selgitab Tanel oma tundeid.
2015. aasta kevadel korraldas uuringufirma Praxis haridusministeeriumi tellimusel küsitluse, kus uuriti nii tudengite teadlikkust vajaduspõhisest õppetoetusest kui ka seda, miks toetust ei taotleta. Uuringust ilmneb, et Taneli kirjeldatu ei ole erand, sest üliõpilastele võib olla alandav toetust taotleda. Eriti juhul, kui taotlust tehes tuleb mingil põhjusel juurde leida ja vormistada lisadokumente toetusvajaduse põhjendamiseks.
Toetus ka jõukatele
Vajaduspõhise õppetoetuse taotlejaid on pidevalt olnud vähem kui neid, kel oleks toetusele õigus, ja taotlemisaktiivsus ei ole kolme aasta jooksul eriti muutunud. Toetust mitte taotlenud tudengitest peaaegu kaks kolmandikku (62%) arvas, et neil ei ole sellele toetusele õigust; üle pooled (56%) arvasid, et nad ei saaks vajaduspõhist õppetoetust; ja rohkem kui kolmandik (38%) vastas, et neil ei ole toetuse järele vajadust.
Tallinna ülikoolis loodusteadusi õppinud Liis on pärit lasterikkast perest ja sai riigilt miinimumsummas vajaduspõhist toetust ehk tema kontole hakkas laekuma 75 eurot. Liisi sõnul on vajaduspõhine õppetoetus väga oluline, sest paljudel juhtudel ei ole võimalik õpingutele pühenduda, kui samal ajal tuleb ka tööl käia. „Olen selliseid juhtumeid näinud ja kool jääb tihtipeale sellisel juhul väga tagaplaanile,” nendib ta. Vajaduspõhise toetuse kohta uuris ta ülikooli astudes ise, sest oli säärasest võimalusest meediast kuulnud.
Kuid Liisi õiglustunnet riivas see, kui ta nägi, et tema jõukast perest tuttav sai riigilt maksimaalse vajaduspõhise toetuse. Nimelt on sõbra vanemad ettevõtjad, kes endale sisuliselt palka ei kirjuta. See aga tagas toetuse, mis hakkas otse sõbra pangakontole laekuma. „Olgugi et tal polnud seda raha tarvis, lisarahast ju ära ei öelda. Lisaks oli teada, et ta kasutab raha peamiselt kanepi ostuks,” ütleb Liis ja lisab, et temal, kel tõesti seda raha tarvis oleks olnud, oli võimalik märksa vähem toetust saada. Sisuliselt on tegu musta auguga, kuhu raha lihtsalt kaob. Liis toob esile, et toetust saavad võrdselt nii need, kes peavad kõrgkooli tulekuks kolima ja elamispinda üürima, kui ka need, kes samale toetusele kvalifitseeruvad, kuid ülikooliks uusi elamisvõimalusi otsima ei pea. „Esimesel juhul on kulutused ju oluliselt suuremad, teisel juhul elab noor tegelikult sarnaste kuludega, mis olid ka gümnaasiumis käies,” märgib Liis.
Ka Praxise uuringust ilmneb seesuguseid muresid. Toetuste süsteem ei pea ka silmas, kas vanem lapsi ka tegelikkuses toetab. Arvestatakse bioloogiliste vanemate sissetulekuid, kuid tegelikult ei pruugi mõlemad vanemad – eriti lahutuse korral – rahaliselt peret toetada.
Kõrgharidusosakonna peaeksperdi Janne Puki sõnul oli vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi loomise eesmärk teha see võimalikult tudengisõbralik. Loodud automaatset taotlemissüsteemi nimetab ta kiireks ja universaalseks. Alternatiivina toob Pukk esile süsteemi, kus oleks olnud võimalik iga üksikjuhtumit eraldi kaaluda, kuid isegi sellisel juhul ei saa olla täiesti kindel, et kõik potentsiaalsed ebaõiglust tekitavad aspektid saavad kõrvaldatud.
„Isegi kui mõni üliõpilane taotleb toetust põhjendamatult, leiame, et toetussüsteemi kasutegur üliõpilaste toimetulekule ja õpingute toetamisele on suurem kui totaalse kontrolliga tuvastatav mõni olukord, mida võiks käsitleda ebaeetilisena,” ütleb Pukk.
Vajaduspõhise õppetoetusega peaks riik aitama vähem kindlustatud peredest pärit tudengitel kõrghariduse omandamisega tekkivaid lisakulusid katta. Eelmisel aastal kujunes vajaduspõhise õppetoetuse eelarveks 6,7 miljonit eurot.