Langetada sotsiaalmaksu määra! Panna ülempiir! Kaotada miinimumkohustus! Vabastada maksust teadus- ja arendustöötajad! Soodustada endisi töötuid!

Jagada sotsiaalmaks kolmeks maksuks! Ühendada tulumaksuga! Las töötajad maksavad hoopis ise sotsiaalmaksu! Las pensionärid maksavad ka! Las riik maksab rohkem!

Kõlavad nagu hüüdlaused mõnelt demonstratsioonilt, aga kõik need sotsiaalmaksu muutmise loosungid on arutusel mõnes ministeeriumis, parteikontoris või huvirühmas. Näib, et moodustagu järgmise valitsuse kes tahes, sotsiaalmaksuga tahetakse kindlasti midagi ette võtta.
Miks siis sotsiaalmaks on kõigile korraga ette jäänud? Eks kõrge maksumäär, 33% lihtsalt annab võimaluse midagi lubada ja muuta. Eriti hea on lubada maksude alanemist viimaste aastate maksutõusude kõrval.

Ergutada vaeseid või rikkaid?

Sotsiaalmaks moodustab kolmandiku kõikidest Eesti maksutuludest ja ligi kaks kolmandikku töötasuga seotud maksutuludest. Sotsiaalmaksuga maksustatakse palku, FIE-de tulu ja töö-andjapoolseid erisoodustusi töötajatele ning sotsiaalmaksu makstakse osal juhtudel riigi- või töötukassa eelarvest töötute ja lapsevanemate eest. Sotsiaalmaksuga ei maksustata aga dividenditulu või hoiuseintresse. Selle tõttu on tööjõumaksud kokkuvõttes tunduvalt suuremad kui maksud kapitalilt.

Eesti Päevalehe andmetel (EPL 25.08) näevadki Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid sotsiaalmaksu alandamises eelkõige võimalust nihutada maksukoormust tööjõult kapitalile, tõstes tulumaksu, et ei väheneks avaliku sektori pakutavad sotsiaalteenused. Reformierakond ja IRL näevad sotsiaalmaksu alandamises võimalust vähendada samal ajal avaliku sektori suurust ja ilmselt loodavad, et siis suureneb inimeste enda panus sotsiaalvaldkonna rahastamisse.

Sotsiaalmaksu määra alandamisega või sellele ülempiiri seadmisega loodetakse, et alanevad ka tööjõukulud ja seetõttu võtavad ettevõtjad inimesi rohkem tööle. Sotsiaalmaksu lae pooldajad arvavad, et olulisem on just mõju kõrgepalgalistele, sotsiaalmaksu miinimumkohustuse alandajad vastupidi: et suureneb madalapalgaliste töötamine. Mõned arvavad, et maksude langedes võiks suureneda tööhõive ja väheneda maksudest kõrvalehoidmine koguni nii palju, et see kompenseerib madalama maksumäära ja kokkuvõttes maksutulu kogusumma ei muutu või isegi suureneb pikas perspektiivis.

Arenenud riikide kogemus tööjõu maksustamisel ja ka Eesti enda viimane töötuskindlustusmaksu määrade tõusu kogemus näitavad, et tööhõive tervikuna ei ole maksumäära muutustele siiski nii tundlik, vähemalt praeguse maksutaseme juures. Tõusid ju töötuskindlustusmaksu määrad meil kokku 0,9 protsendilt 4,2 protsendile ja keegi ei kartnud väiksemat maksulaekumist. Raske uskuda, et sotsiaalmaksu mõneprotsendine langetamine põhjustaks nüüd suuremat laekumist.

Soovides maksude negatiivset mõju tööturule vähendada, peavad tööjõumaksud olema madalamad neil töötajatel, kelle reageerimine rahalistele stiimulitele on suurem. Näiteks madalapalgalistel töötajatel või pensionieas töötajatel, kuna nemad lahkuvad tööturult kergemini mitmesuguste hüvitiste peale. Madalapalgalist tööjõudu on ka lihtsam asendada tehnikaga. Kõrgepalgalised on maksude suhtes enamasti vähem tundlikud, seetõttu julgetakse ka neile kõrgemaid maksumäärasid peale panna, sh kehtestada astmelist tulumaksu.
Samal ajal on kõrgepalgalistel lihtsam muuta palgatulu ettevõtlustuluks ja võtta palga asemel pigem välja dividende, eriti kui dividendide maksumäär on oluliselt madalam kui töötasul. Samuti on kõrgepalgalised töötajad rahvusvaheliselt tunduvalt mobiilsemad ja võivad vältida kõrgete tööjõumaksudega riiki.

Üldiselt arvatakse, et maksureformid, mis alandavad madalapalgaliste maksukoormust ja tõstavad eelarvetulude tasakaalustamiseks kõrgepalgaliste oma, on kitsalt tööturu vaatevinklist kasulikud, sest madalapalgaliste töötamise motivatsioon suureneb enam, kui kõrgepalgaliste oma väheneb. Teisalt, laiemalt vaadates on kõrgepalgaliste tehtavad töötunnid ühiskonnale sageli suurema lisandväärtusega. Kõrgepalgalised töötavad sagedamini ametikohtadel, mis soodustavad kiiremat majandusarengut, tekitades omakorda juurde töökohti. Samuti on kas kõigile töötajatele või teatud elualade esindajatele maksulae kehtestamine signaaliks nii Eesti noortele kui ka Eestist väljapoole, et Eesti ühiskond toetab oma maksusüsteemi kaudu nupukate inimeste töötamist.

Sotsiaalmaksule lae peale panemise puhul on osalt tegemist ka õigluse argumendiga, sest väga suuri sissemakseid tegevatel inimestel ei ole võimalik süsteemist nii palju kasu saada. Eestis tähendaks see sotsiaalmaksu lae pealepanemist sellele sotsiaalmaksu osale, mis läheb tervishoiuteenuste rahastamiseks. Mingil kujul on sotsiaalkindlustusmaksete lagi olemas mitmes riigis, näiteks Austrias, Bulgaarias, Kreekas, Küprosel, Luksemburgis, Hollandis, Saksamaal, Slovakkias ja Tšehhis.

Maksulae hind

Sotsiaalmaks ongi Eesti õnn ja õnnetus korraga. Õnn sellepärast, et sotsiaalmaks on siiani taganud sotsiaalvaldkonna, eriti just tervishoiusektori kindla ja üldjuhul piisava ning poliitikutest sõltumatu rahastamise. Õnnetus aga sellepärast, et sotsiaalmaks mõjutab just tööjõukulusid ega hõlma muid tuluallikaid (nt kapitaliinvesteeringuid või pensione).

Igasugused kardinaalsed ettevõtmised sotsiaalmaksuga tähendavad olulisi ümberkorraldusi tervishoiu ja pensionisüs-teemi rahastamises. Seega poliitiliste parteide lubadused midagi sotsiaalmaksuga ette võtta on tühised, kui ei näidata, mille arvelt kaetakse puudujääk sotsiaalvaldkonna rahastamises.

Kui kehtestada sotsiaalmaksule üldine lagi, näiteks alates kahekordsest keskmisest palgast, siis sotsiaalmaksu väiksema laekumise tõttu haigekassasse võiks kinni panna Lääne-Tallinna keskhaigla ja lisaks enamiku Eesti kiirabist. Sotsiaalmaksu lagi teeb ka kogu maksusüsteemi regressiivsemaks ehk vaesemad maksaksid oma sissetulekust suhteliselt vähem makse kui jõukamad. Näiteks sotsiaalmaksu lagi oleks tööjõu maksukoormuse seisukohast sama, kui meil oleks astmeline tulumaks hoopis mingist hetkest alanevate määradega.
Vaadates parteiliidrite mõtteid maksupoliitikast, tundub, et võimalik kompromiss oleks sotsiaalmaksust meditsiini rahastamise osa eraldamine (ligi 11 protsenti sotsiaalmaksust), selle maksumäära liitmine tulumaksuga (11 + 21), mistõttu saame laiema maksubaasi ja võime seejärel tulumaksu langetada. Tulumaksusüsteemis saame kergemini teha soodustusi eri elualade töötajatele, et anda signaal noortele oma erialavaliku tegemisel, mis soodustaks majandusarengut.

Kokkuvõttes säilitame ühetaolise tulumaksu (Reformierakonna ja IRL-i soov), suurendame kapitaliomanike maksukoormust ja panust sotsiaalvaldkonna rahastamisse (Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna soov). Formaalselt väheneb siis ka tööandjate maksukoormus ja me saame tasuta reklaami mõnedes kummalistes rahvusvahelistes maksuedetabelites (töö-andjate soov). Kui kehtestame ka eraldi tulumaksuvaba miinimumi töötasule, saame motiveerida just töötamist, võrreldes näiteks töötushüvitistest või ennetähtaegsetest pensionidest elamisega ning võime kergesti muuta madalapalgaliste maksukoormust, mis on ametiühingute soov.