Praxise analüüs näitas, et käitumisraskustega noortele pakutakse küllalt palju tugiteenuseid, aga pahatihti ei suudeta leida seda õiget teenust, mida noor hädasti vajab ning liialt vähe tegeletakse laste psüühikahäiretega.
Esimese väärteoga sai noormees maha 8-aastaselt. Aasta hiljem diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning samal aastal sooritas ta ka oma esimese kuriteo. Mõne järgmise aasta jooksul puutus ta psühhiaatriga kokku umbes niisama tihti kui politseiga. Lisandus diagnoose, aga lisandus ka väär- ja kuritegusid. 13-aastaselt saadeti noormees erikooli ja 15-aastaselt, pärast vargusi ja peksmisi läks ta vangi, sai sealt korraks välja ja nüüd istub jälle. Kusjuures ei või öelda, et riik poisiga tegeleda ei proovinud. Erinevaid teenuseid nii haridus-, sotsiaal- kui justiitssüsteemist on ta saanud algusest peale, aga ikkagi läheb kõik pidevalt halvemaks. Kriminoloog Jako Salla sõnul peitub üks põhjus, miks me paljusid raske käitumisprobleemiga lapsi aidata ei oska, selles, et abi on liialt killustunud ning koostööd asutused väga ei tee. Et koostööd parandada, võiks lapse arengut jälgida püsiv juhtumikorraldaja.
“Ei ole sellist ühte inimest, kes jälgiks ja suunaks seda, mis lapsega toimub. Iga süsteem liigub natuke oma rada. Paljud süsteemid on ka vabatahtlikud, ehk mingi hetk võib-olla lihtsalt last ei viidud psühhiaatri juurde,” ütles Salla.
Samas pole abi juhtumikorraldajast, kui napib teenuseid ja seda probleemi avas äsja valminud Praxise analüüs päris mitme külje pealt. Eestis on küll mitu tõenduslikult tõhusat programmi, aga mitte kõigile ja mitte igas maakonnas, rääkis Praxise analüütik Laura Aaben.
“Kui spetsialistid otsivad sellele noorele sobivat teenust, siis nad ei vaata mitte niivõrd selle järgi, et mis on sellel noorel või lapsel praegu vaja, vaid nad vaatavad, mida meil praegu on kätte saada.”
Nii näiteks on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus kättesaadav vaid teatud maakondades ja selle sisu sõltub suuresti kohapealsest teenuseosutajast, ütles Salla. Nii võib laps kohtuda terve hulga spetsialistidega, proovida erinevaid teraapiaid ja tugiprogramme, aga kui need pole talle mõeldud, ei parane ka olukord. Laura Aaben sõnas, et praegu suunatakse noori teenustele sisuliselt tunde järgi, aga ideaalis võiks selleks olla eraldi tööriist. Keerulisemalt öeldes hindamisinstrument ja teenusele suunamise protokoll.
“Suunamisprotokolle saabki selliselt teha, et seal võetakse arvesse kõiki erinevaid aspekte. Näiteks kui vägivaldne on tema käitumine, millised on ta psüühikahäired, kust piirkonnast see noor on, millised on suhted perega, kas perel on endal võimalik mingite teenuste eest tasuda. Ja kõiki neid nüansse arvesse võttes saabki see suunamisprotokoll olla selline, mis näitab, milline neist teenustest, mida meil Eestis parasjagu on pakkuda, võiks sellele lapsele kõige rohkem abiks olla.”
Samas näitas Praxise analüüs, et kohati solgutatakse lapsi ühelt teenuselt teisele ka seepärast, et ühte vajalikku asutust Eestis lihtsalt ei ole.
“Täna meil ei ole ühtegi sellist ravikodu teenust. Meil on erikoolid, aga erikoolis need spetsialistid ei ole ka sellise ettevalmistusega, et nad suudaks töötada raske psüühilise erivajadusega lastega. Ravikodu teenus oleks see, mis oleks küll sarnane Tapa ja Kaagvere erikoolidele, aga nende peamine mõte oleks ravida. Ja siis ka samal ajal võimaldada haridust omandada ja eluga toimetuleku oskusi õppida.”
Sest tõsi on ka see, et lapsel võib olla küll psühhiaatrilt saadud raviplaan, aga kui ta on tänaval ja seda ei täida, pole paranemist loota. Paranemist pole loota ka siis, kui käigud psühhiaatri juurde on juhuslikud ja laps satub sinna ainult kas läbi erakorralise meditsiini osakonna või politsei abil. Ja siin peitub ka üks peamisi Praxise välja toodud probleeme. Laste psühhiaatreid on nõnda vähe ja järjekorrad nõnda pikad, et enne kui abi kohale jõuab, on käes juba suurem kriis. Aga lõpetuseks tasub tähele panna veel ühte küsimust, ehk mis saab edasi, kui raskete kätumishäiretega laps saab täiskasvanuks.
“Kõik spetsialistid ütlesid, et see on väga-väga oluline murekoht. Et isegi, kui erikoolis sobib noorele väga hästi. Sa näed, et ta olukord läheb paremaks. Aga ta seisund on selline, et ta ei ole võimeline väljaspool erikooli väga iseseisvalt elama, et mis tast saab? Paljud ütlesid, et väga kahju, aga kõik see töö, mis me siin teeme – kui ta siit välja läheb, siis me teame, et suure tõenäosusega ta lõpetab jälle vanglas,” tõdes Aaben.
Loe analüsi kohta lähemalt siit.