Reelika Leetmaa
Kui esimese kommentaari puhul võib olla tegemist mõnevõrra eksitava tõlgendamisega, siis teine väide on selgelt vastuolus uuringu tulemustega. Tegelikkuses viitavad analüüsi tulemused sellele, et maksukoormuse alandamine pole Eestis hetkel parim vahend tööhõive suurendamiseks. Mõistlikum oleks tegelda töölevõtmisega seotud kulude alandamisega. Töö eesmärk oli analüüsida tööjõukulude mõju tööjõunõudlusele. Koostatud ökonomeetriline mudel tugineb arvandmetele Eesti töötleva tööstuse ettevõtete kohta aastatel 19961999.
Tööjõuga seonduvad kulud jagatakse analüüsis kaheks jooksvad tööjõukulud ja tööjõu käibekulud. Jooksvate tööjõukuludena käsitletakse töötajale makstavat brutopalka, sotsiaalmaksu ja puhkusetasusid. Tööjõu käibekulud koosnevad töötaja värbamise, väljaõpetamise, töökoha sisustamise ja koondamisega (sh koondamishüvitised ja etteteatamisperioodi jooksul makstav palk) seotud kuludest.
Analüüsi tulemused näitavad, et Eesti ettevõtete tööjõunõudlus ei ole jooksvate tööjõukulude muutuse suhtes eriti tundlik nende kulude 5-line vähendamine tooks kaasa vaid veidi üle 1-lise tööjõunõudluse kasvu. Teisiti öeldes tähendab see, et tööjõu maksustamise vähendamine ei ole Eestis kõige tõhusam vahend tööjõunõudluse suurendamiseks.
Töö autori hinnangul on selle üheks põhjuseks kõrged tööjõu käibekulud, mis küünivad Eestis ligi 25ni aastastest tööjõukuludest. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti ettevõtluse struktuur põhjalikult muutunud ning suur osa tööjõust on mittevastava kvalifikatsiooniga. Sellistes tingimustes on ettevõtjal raske leida tööturult sobivaid töötajaid. Seega on peamine vahend töökohtade loomisel just täiendõppe- ja koolituskulude vähendamine. Üheks võimaluseks oleks näiteks suurendada riigi toetust ettevõtete koolituskulude kompenseerimisele.
Kuigi ka koondamiskulude vähendamine aitab alandada tööjõu käibekulusid, on struktuurse tööpuuduse tingimustes otstarbekam tegelda eeskätt töölevõtmise kuludega. Lisaks ei pruugi koondamiskulu ettevõtja jaoks üldse realiseeruda, kuna küllalt sageli tuleb ette juhtumeid, kus koondamishüvitisi ei maksta või sõlmitakse sellest kõrvalehoidumiseks töötajatega tähtajaline tööleping. Töölevõtmisega seotud kuludest pole aga võimalik kõrvale hoiduda kui tööturul vastava kvalifikatsiooniga spetsialiste pole, on tööandja sunnitud töötaja endale ise koolitama.
Kokkuvõtteks võib analüüsi põhjal öelda, et tänases olukorras on otstarbekam tegeleda pigem tööjõu käibekulude, eelkõige tööle võtmisega seotud kulude alandamisega. Maksukoormuse alandamine pole praegusel hetkel tööhõive tõstmise seisukohast parim lahendus.
Analüüs (autor Janno Järve) on PRAXISe koduleheküljel aadressil http2://www.praxis.ee