Mida teha, et Eesti naised sünnitama hakkaksid? Miks rootslased pärast kahte tütart enam poega saada ei ürita ja miks lahutused sündimust suurendavad?

Neile küsimusele vastab Eesti Päevalehele intervjuu andnud Stockholmi ülikooli demograafiaprofessor Livia Sz. Oláh. Oláh uurib praegu meetmeid, mis suurendavad sündimust, ja 2017. aastal võib osa tema leitust Euroopa tasandil seadustesse jõuda.

•• Kas praegune väike sündimus on Euroopa ajaloos midagi erilist?

Sama väike oli sündimus 1930-ndatel, ent siis oli selge põhjus: kriis ja sõda. Nüüd, aastakümneid hiljem on see tõesti erakordselt väike.

•• Miks Euroopa naised enam ei sünnita?

Euroopas tervikuna oli perekonna kuldaeg 1960-ndatel, kui abielluti vara ja saadi palju lapsi – kolm või neli naise kohta. Pärast seda hakkas see aga Põhjamaadest alates vähenema ja trend jõudis tasapisi kõikjale, viimasena Lõuna-Euroopasse, kus traditsioonid püsivad visamalt.

Peamine põhjus oli naiste tööleminek ja tõsiasi, et riikides puudus igasugune perepoliitika, lasteaedadest rääkimata. Pärast esimese lapse saamist mõistsid naised, et tööd ja lapsi on keeruline ühitada ja sageli otsustatigi rohkem lapsi mitte saada.

Mõne aja pärast hakkas naiste töötamise ja laste saamise vaheline seos muutuma. 1980-ndate lõpust alates sündimus taas suurenes, sest riigid eesotsas Põhjamaadega hakkasid vaikselt seadusi muutma, et naised ja mehed oleksid võrdsemad ja naistel lihtsam laste kõrvalt tööl käia.

Nüüd ongi tavaline, et enamikus riikides naised töötavad. Sündimus on aga Euroopa lõikes väga erinev ja peamiselt riiklike meetmete järgi. Kui Põhja-Euroopas sünnib naise kohta peaaegu kaks last, siis Kesk- ja Ida-Euroopas ning Lõuna-Euroopas on see juba kriitilise piiri lähedal ehk alla 1,5 lapse. Kriitiline on see sellepärast, et kui 20–30 aastat järjest on ühe naise kohta vähem kui 1,5 last, siis pärast seda on sündimust keeruline taas suurendada ja vananev ühiskond ei saa enam endaga hakkama.

•• Kuidas läheb Eestil võrreldes ülejäänud Euroopaga?

Kui vaatame 2025. aasta prognoose, siis Eestis ei ole tegelikult asi veel kõige hullem, sest teil on praegu sünnitus­eas suur põlvkond. Loomulikult on emigratsioon suur probleem ja rahvastik vananeb kiiresti, ent olukord on hullem nt Saksamaal ja Itaalias, kus rahvastik on vähenenud juba 1980-ndatest alates. Siinkohal ei saa asi olla ka ainult majanduses, sest näiteks Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis on näitajad paremad ja Põhjamaades eriti head.

•• Mis siis sündimust mõjutab? Miks sünnitavad Rootsi naised rohkem kui Eestis või Saksamaal?

Tuleb mõista, et naiste töölkäimine ei tähenda tingimata sündimuse vähenemist. Alates 1980. aastate lõpust esineb hoopis positiivne korrelatsioon: riikides, kus on palju töötavaid naisi, on ka suur sündimus, ent riikides, kus töötab vähe naisi, on ka vähe lapsi. Selgitus on see, et riikides, kus on mõlemad positiivsed, on võimalik neid kahte asja ka ühitada, sest lapsehoolduspuhkuse süsteem töötab hästi, puhkust saavad ka isad ja mis kõige tähtsam – lasteaiakohad. Statistika ja uuringud näitavad, et neil kolmel aspektil on sündimusele väga tugev mõju.

•• Eestis on lapsehoolduspuhkus ja emapalk, aga meil on ka Euroopa üks suuremaid palgalõhesid. Noored naised ei julge lapse pärast töölt eemal olla, kuna pärast seda on asi veel hullem.

See on suur probleem nii Eestis, Poolas kui ka Ungaris. Naistel peab olema kindlus, et pärast lapsehoolduspuhkust saavad nad vana töö vähemalt samal tasemel tagasi. Kui see ei toimi, ei saa keegi naisi süüdistada, et nad lapsi ei tee. Ma lõpetasin just raamatu, kus vaatlesime lastesaamise, tööturu ja riigi poliitikate vahelisi seoseid Euroopa eri riikides. Selgus, et naise otsust last või teist last saada mõjutab suuresti tööalane ebakindlus. Kui naistel polnud kindlat töökohta või kindlust, et töökoht jääb alles, lükkasid kõik lapsesaamise edasi. Suur mõjutaja on muidugi ka majanduskriis, mis tööturgu üldiselt ebakindlamaks muutis.

•• Mis vahe on selles, kas naine otsustab saada esimese või teise lapse?

Jah, siin on suured erinevused. Kui asi puudutab üldist majanduslikku ja tööalast ebakindlust, siis lükkavad lapsesaamist edasi need naised, kellel veel lapsi pole. Kui sul juba mõni laps on, siis mingisuguseid garantiisid sa riigilt ju saad.

Esimese lapse edasilükkamine on omaette teema, sest mida vanem naine, seda keerulisem on lapsi saada. Seetõttu pole ka imestada, et nõudlus kunstliku viljastamise jms järele on üha suurem. See on aga ühiskonnale väga kallis ja tekib küsimus, kes nende laste eest maksab. Kas ühiskond saab seda endale lubada või teevad seda inimesed ise? Aga sel juhul saab ju lastest tulevikus luksuskaup. Millist ühiskonda me tahame? Kas maksame praegu, et naised julgeksid juba noorelt sünnitada, või hiljem?

•• Mis põhjusel otsustatakse piirduda ainult ühe lapsega?

Halvad kogemused. Naine näeb, et tal on keeruline lapsega tööd ühitada ja nii ta ei tahagi neid rohkem. Juba sellepärast on oluline, et noortel emadel oleks normaalne tööl käia ja neil oleks kindlust. Nad tahavad tööd teha. On võimalik teha mõlemat, ent selle võimaldamine on ühiskonna vastutus.

•• Aga miks on sündimus Eestis nii väike? Kas meil on liiga palju lastetuid naisi või liiga vähe peresid, kus on mitu last?

Maailmas on aina rohkem neid naisi, kes ei tahagi üldse lapsi. See muidugi erineb Euroopas suuresti, ent trend on tõusev paljudes riikides – traditsioonilises ja katoliiklikus Poolas on juba 15% naisi lastetud. Need naised kas ootasid liiga kaua ja ei saa enam lapsi või harjusid lastetu eluga lihtsalt ära. Seetõttu on ka lapsesaamise edasilükkamine mingil määral oht.

•• Kus on palju lastetuid naisi?

Näiteks endine Lääne-Saksamaa, kus pole lapsi 40% kõrgelt haritud naistel. Nad tunnevad, et mõlemat lihtsalt ei saa, tuleb valida, kas hea positsioon või lapsed. Sealses ühiskonnas on jätkuvalt norm, et korralik naine ongi lastega kodus, sest keegi teine ei hoolitse tema laste eest piisavalt hästi. Ida-Saksamaal me midagi sellist ei näe, seal on korralikud lasteaiad ja seal on kõrgharitutel ka rohkem lapsi.

•• Kõrgharidus on huvitav näitaja, sest haritud naised saavad paremad töökohad ja suurema tõenäosusega ka kõrgharitud mehe – koos on nad majanduslikult ju hästi kindlustatud. Miks nad siis ometi lapsi ei tee?

Neil on muud ambitsioonid ja nad tahavad ka lastele rohkem. Hoolimata sellest, et neil on rohkem raha, tundub ikkagi, et nad ei jaksa laste ringide ja lisaõppe eest maksta. Ja nad lükkavad samuti lastesaamise edasi. Kõrgharitud naised peavad endiselt mõnes riigis töö ja laste vahel valima, sest üldlevinud arvamuse järgi kõike ei saa. Teisalt näitab aga kogemus Prantsusmaal ja Rootsis, et kõike saada on võimalik. Rootsis on praegu nn eliidi seas moeks kolm last, kõrgharitud edukad naised tahavadki palju lapsi.

•• Te räägite palju Rootsist, mis on tugeva sotsiaalpoliitikaga, aga ka rikas riik. Eesti on pigem parempoolne ja hoolimata ideoloogiast võtavad kõik sündimust suurendavad meetmed riigi eelarvest kopsaka summa ja meil on juba praegu vananev rahvastik. Kas siin ei ole surnud ring? Meil pole lapsi, ent pole ka töötajaid, kes suudaksid lastesaamise kinni maksta.

Eesti ei ole veel tegelikult sellises punktis, sest teil on praegu suur sünnituseas põlvkond. Seetõttu ongi viimane aeg muudatusi teha, pärast pole enam efekti. Näiteks Ungaris ollakse juba meeleheitel ja püütakse midagigi teha, et sündimus suureneks – neil on olukord hullem kui teil.

•• Praegu küll, aga kui 1990-ndate keskel sündinud lapsed jõuavad sünnitusikka, sünnib väga vähe lapsi.

Selles ei saa päris kindel olla, sest kui majandus paraneb ja ka ühiskonna suhtumine muutub, võivad nemad ühe naise kohta rohkem lapsi teha kui teie praegu. Praegust kolmelapsebuumi Rootsi edukate naiste seas ei osanud näiteks keegi ennustada, aga ometigi see praegu toimub.

•• Oletame, et meil on konsensus raha leida, kuidas me siis Eesti naised sünnitama paneme?

Võti on lasteaedades ja töö võrdõiguslikkuses. Kuni naistel pole kindlust, et nad saavad pärast rasedust tööturul oma edu jätkata ja neil on võimalik lapsed raskusteta lasteaeda panna, nad sünnitama ei hakka. See (meetmed – toim) on kallis, aga vajalik. Ja ka ettevõtted peavad seda mõistma. Lühiefekt on see, et inimene teeb rohkem tööd ja ei lähe lapsepuhkusele, pikem efekt aga see, et sul pole enam riigis noori andekaid inimesi, kes tööd teeksid.

Oluline on meeles pidada, et meetmed ei pruugi töötada, kui eelnevaid pole kasutatud. Selline näide on Saksamaa näol täiesti olemas. Nad võtsid Rootsi lapsehoolduspuhkuse süsteemi üle ja arvasid, et see ongi võti. Statistika aga näitab, et sündimus on Saksamaal sama väike kui ennegi. See lihtsalt ei toiminud, sest nad investeerisid küll lapsehoolduspuhkusesse, ent lasteaiad jäeti ikkagi tähelepanuta. See on kõige olulisem punkt. Jah, sa oled poolteist aastat lapsepuhkusel, aga mis edasi? Ühtlasi on tähtis, et lasteaedadesse saaks lapsi panna juba enne nende kolmeaastaseks saamist, sest kolm aastat on naiste jaoks sageli liiga pikk aeg töölt eemal olla.

•• Eestis on täiesti identne olukord: emapalk on, ent lasteaiakohti mitte.

See on väga suur probleem ja tõsiasi, et teil praegu lasteaiakohti ei jagu, võib sündimust mõjutada aastaid, sest kui noor naine näeb oma sõbrannade ja õdede-vendade pealt, kui palju probleeme on lapsele lasteaiakoha leidmisega ning töö ja pere ühitamisega, siis see mõjutab ka tema lapsesaamisotsust. Uuringud näitavad, et pere ja sõprade kogemuse mõju on selliste otsuste juures tegelikult väga suur.

•• Aga räägime lahutustest. On üldine müüt, et mida vähem lahutusi, seda rohkem lapsi, ent – vabandage mu lihtsustamist – lahutatakse üha varem, leitakse uus kaasa ja tahetakse uusi lapsi.

Jah, teil on õigus. Põhja- ja Ida-Euroopas on üha sagedasem see, et iga teine abielu lõpeb lahutusega – see on reaalsus. Tänapäeval lahutavad aga naised veel viljakas eas ja paljud uued uuringud näitavad, et lahutused võivad olla sündimuse kütuseks. (Naerab.) See on tõesti nii, sest inimesed leiavad uue partneri ja tahetakse oma pühendumust ka lapsega näidata. Mõnikord ka mitme lapsega, et esimesel „ühisel” lapsel oleks „ühiseid” õdesid ja vendi. Aga seda taas riikides, kus naised on juba praegu tööturul meestega võrdsed. Sest kui naisel on hirm, mis saab temast ja lastest majanduslikult, kui meest kõrval pole, siis lahutuse hirmus ei tehta üldsegi lapsi.

•• Mu vanemad on öelnud, et kui mina, pere teine tütar, oleksin sündinud poisina, siis tõenäoliselt neil kolmandat last ei oleks. Olete te soo mõju sündimusele ka uurinud?

Jaa, mu kolleeg uuris seda Soomes ja Rootsis ning tulemused olid väga huvitavad. Üldiselt on nii, et paarid tahavad mõlemast soost lapsi ja kui nii poeg kui ka tütar juba olemas, siis on kolmanda lapse tahtmise tõenäosus palju väiksem kui kahe samasoolise lapse puhul. Põnev oli aga see, et kui Rootsis sünnib kaks poega, siis tahavad vanemad üldiselt kolmandat ka – tütart. Kui on aga kaks tütart, siis poega väga ei üritata. Soomes on täiesti vastupidi, nemad tahavad poegi. Muide, ma lugesin hiljuti, et Hiinas tahavad pered nüüd hoolimata aastaid kestnud ühelapsepoliitikast ja poegade eelistusest üha rohkem tüdrukuid. Ka Jaapanis, sest seal on vananev ühiskond suur probleem ja eeldatakse, et tütar hoolitseb su eest kindlamalt kui poeg.

•• Lugesin kunagi, et õnnetumas suhtes naised saavad suurema tõenäosusega lapsi kui väga õnnelikus suhtes olevad. On see tõesti nii?

Uuringud näitavad nii. Väga õnnelikus suhtes ei ole naise elust midagi puudu ja kardetakse pigem, et laps võib seda rikkuda. Aga mitte nii õnnelike suhete puhul võidaksegi õnnetum olla just seetõttu, et last ei ole. Tahetakse midagi muuta ja laps on sageli see muutus. Mõnikord loodetakse ka, et äkki laps parandab suhet.

•• Sündimuse puhul räägitakse alati naistest – aga isad, kas ja mis nende puhul lapse saamist mõjutab?

See on tegelikult väga oluline teema. Rootsis on perepoliitika nurgakivi tegelikult isade kaasamine ja ka see on sündimust mõjutanud. Rootsi oli esimene riik maailmas, kus oli võimalus valida, kas koju jäi isa või ema. See annab emadele rohkem kindlust ja vabadust, et kui nad lapse saavad, pole nad temaga üksi ja tööelu on võimalik jätkata. Samuti saavad isad oma lastega lähedasemateks.
Kes ta on?
-Livia Sz. Oláh on Stockholmi ülikoolis ungarlasest demograafiaprofessor.

-Ta uurib perede demograafiat, poliitika mõju viljakusele ja partnerlussuhete lõpetamisele ning peremudelite, ühiskondlike ja perekondlike sugudevaheliste suhete vastasmõjusid. Ta viibib Eestis konverentsil „Rahvastikuprotsessid Läänemere piirkonnas 21. sajandil”.

Kommentaar
Enim mõjutab majandus

Marre Karu

Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik

Perepoliitikast rohkem mõjutavad Eestis sündimust üldised ühiskonna ja majanduse muutused. Kõige rohkem on sündimust mõjutanud just viimati nimetatu: suurenemine laulva revolutsiooni ajal, drastiline vähenemine 1990-ndate majanduskriisi ajal, 2004. aastast kiire suurenemine majandusbuumi ajal ja viimastel aastatel taas pidurdumine.

Alahinnata ei saa ka perepoliitilisi meetmeid, sest ühest küljest suurendavad need perede sissetulekut või võimaldavad vanematel töö- ja pereelu ühitada, teisest küljest annavad signaali Eesti perepoliitika kohta üldiselt.

Vanemahüvitise mõju

Vanemahüvitise mõju selgitamiseks on Eestis tehtud kaks suuremat uuringut, mis näitavad mõlemad, et vanemahüvitis on sündimust suurendanud. 2008. aastal väitis iga kümnes küsitletud noor lapsevanem, et hüvitis mõjutas lapsesaamise otsust suuresti. Registriandmete statistilise analüüsi põhjal selgus aga, et viimastel aastatel on vanemahüvitisest tingitud iga 15. sünd. Mõju on olnud suurem teise ja kolmanda lapse sünni puhul.

Pärast vanemahüvitise kehtestamist on inimesed teadlikumalt planeerinud sünde järjestikku, eriti suuremapalgalised naised. Suurenenud on nende järjestikuste sündide osakaal, kus sündide vahe on 1,5 kuni 2,5 aastat, mis võimaldab perel ka järgneva lapse eest saada sama suurt vanemahüvitist kui eelmise lapse eest.

Palk väheneb 1,2%

Omaette küsimus on, kas hüvitise summa kulutamine laiemalt peretoetustele või sobivate ja kvaliteetsete lasteaiakohtade kättesaadavusele ei mõjutaks sündimust rohkemgi. Praegu eraldab paljude lapsevanemate jaoks umbes pooleteiseaastane auk vanemahüvitist ja lapsehoiu- või lasteaiateenust, mis on kolmeaastastele lastele paremini tagatud kui väiksematele. Suur osa lapsevanemaid on seetõttu kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni kodus.

Selline lahendus ei pruugi olla väga atraktiivne peredele, kus mõlemad vanemad on peale pereelu aktiivsed ka professionaalses plaanis ega soovi oma tööellu kolmeaastast auku. Praxise ja Centari 2010. aastal tehtud palgalõhe uuring näitas ühtlasi, et naiste palk väheneb iga lapsega keskmiselt 1,2%. Lapsehoiuteenuste puudumine ning raskused töö- ja pereelu ühitamisel on kindlasti hirmutavad ning mõjutavad sündimust.

Vanemahüvitise mõju selgitamiseks tehtud kahest suuremast uuringust ühe autoriks oli Praxis ja teisel rahvastikuministri büroo.

Allikas: Rootsi demograaf: kui te praegu lastesse ei investeeri, pole sellest aastate pärast enam kasu , EPL