Eesti avaliku teenistuse apoliitilisus on sedavõrd oluline väärtus, et sellega ei tohiks riskida päevapoliitiliste punktide võitmise nimel, kirjutab poliitikauuringute keskuse Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni.

Sel suvel on poliitikavaatlejate huviorbiidis riigi uue peaprokuröri valimine. Keskerakond ja Isamaa toetavad praeguse prokuratuuri juhi Lavly Perlingu jätkamist ning EKRE on tema vastu. Pooled on oma positsioonid selgelt maha märkinud ja õhus on küsimus, mil moel ja milliste järeleandmiste ning vastutasude hinnaga võimuerakonnad vastasseisu lahendavad. Ühe ametniku valikust on saanud otsekui koalitsiooni koostöövõime test.

Lahkheli võimuliidus on riigi peaprokuröri isiku kõrval päevakorda tõstnud ka selle tippametniku valimise korralduse. Reeglite järgi nimetab peaprokuröri ametisse valitsus justiitsministri ettepanekul, olles ära kuulanud riigikogu õiguskomisjoni arvamuse. Niisiis on prokuratuuri juhi valimine poliitiline ettevõtmine. Aga ei peaks olema. Endine peaprokurör Norman Aas kirjutas 15. juulil Postimehe arvamusveebis, et tegi juba aastaid tagasi ettepaneku viia riigi peaprokuröri valimise süsteem kooskõlla rahvusvaheliste soovitustega. Nende järgi peaksid peaprokuröri valimises kaasa lööma ka õiguskogukonna ja isegi kodanikuühiskonna esindajad. Ent poliitikud ei ole tahtnud ühe olulise ametiisiku valimisse teisi osalisi kaasata.

Erakondade vaatenurgast on probleemi lahendamata jätmine arusaadav – olupoliitikute loomuses ei ole võimust tükki loovutada. Hiljutistes debattides üllatas aga mõnede mittepoliitikutest kommentaatorite arvamus, et riigi peaprokuröri valimine ongi vaid poliitikute rida. Selle seisukohaga ei saa nõustuda, sest iga sõltumatust eeldava ametikoha täitmine parteipoliitilise kokkulepluse teel vähendab bürokraatia erapooletust. Ühiskond ei tohiks harjuda erakondliku võimuvõitluse kandumisega parteitusse avalikku teenistusse. Apoliitiline ametnikkond on sama oluline demokraatia kvaliteedi tagatis kui vabad valimised, sest ametnikel on kohustus anda oma poliitikutest ülemustele objektiivset tagasisidet. Ka siis, kui see on ebameeldiv. Kuidas poliitiliselt ametisse määratud isik seda teha saab? Seega tuleb sõltumatuse põhimõttest kümne küünega kinni hoida. Selgitan tagamaid.

Ametnike politiseeritust on objektiivselt raske hinnata. Üks põhjusi on see, et poliitikute ja n-ö elukutseliste ametnike suhted on mitmekihilised ning rollid osaliselt kattuvad. Saja aasta tagune Woodrow Wilsoni ja Max Weberi ideaal, mille järgi poliitikud ja karjääriametnikud hoitakse lahus, tegelikkuses puhtal kujul ei toimi. Partnerlus on tänapäeva riigivalitsemises sama oluline väärtus kui ametnike sõltumatus. Koostöö peab olema väga hea ka poliitiliste ametnike (nt ministrid, nende nõunikud) ja ülejäänud avaliku teenistuse vahel. Sestap on normaalne, kui poliitikutel on tippametnike valimisel sõnaõigus (nt Eestis nimetab valitsus ministeeriumi kantslereid ametisse, kuid peab ära kuulama tippjuhtide valikukomisjoni arvamuse). Kuri on karjas siis, kui erakonnad võtavad värbamise täiesti üle ega arvesta personaliekspertide jt osaliste arvamust. Üldise reeglina ei tohi tutvused ja isiklikud või parteilised teened olla ametnike valiku lähtekohaks, sest see viib varem või hiljem asjatundlikkuse kadumiseni avalikus sektoris.

Muidugi on arenenud riike, kus teenete eest teatud ametite andmine on avaliku halduse traditsioonide osa. Näiteks Ameerika Ühendriikide välisteenistusse võetakse teinekord tänutäheks võimupartei suurtoetajaid. Kuid süsteemi vundamendiks on ikka karjääridiplomaadid ja senat peab saadikud heaks kiitma. Eestiski on olnud politiseeritud ametikohti. Nt endiste maavanemate selektsioon tehti parteide pärusmaaks, kuigi riigi käepikendusena regioonides oleksid nad võinud olla apoliitilised. Ka Tallinna ja mõnede teiste kohalike omavalitsuste ametnike politiseerimist on mõnikord negatiivse näitena esile toodud. Lisaks levib aeg-ajalt kõlakaid, et üks või teine ministeeriumi ametnik sai töökoha mõne erakonna toel ja teenimatult. Kuid need on üksikud näited ja kuuldusi ei ole võimalik vettpidavate faktidega tõestada. Pikemas ja laiemas perspektiivis ei ole Eestis süstemaatilist avaliku teenistuse neutraalsuse lõhkumist toimunud. Meil on lood päris hästi!

Avaliku teenistuse politiseerituse uuringuid on mõõtmise keerukuse tõttu vähe, kuid mõned allikad siiski leiduvad. Need ütlevad, et Eesti avaliku teenistuse politiseerituse aste on sarnase lähiminevikuga Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest madalam. Eesti avalik teenistus on avatud ja värbamine toimub avalike konkursside kaudu, kus peamisteks kriteeriumiteks on kandidaadi kogemused, teadmised ning oskused. Kuigi paljudes valdkondades on Eestis eksperte vähem kui ühel käel sõrmi, on meie avalik teenistus vägagi professionaalne. Näiteks 2019. aasta rahvusvahelises avaliku teenistuse efektiivsuse edetabelis (InCiSE indeks) on Eesti riik 12. kohal. See ei tähenda, et kõik oleks laitmatult korras, arenguruumi on kõvasti. Kui võrdluse lähtekohaks võtta InCiSE indeksis parima tulemuse saavutanud Ühendkuningriik, siis Eesti skoor oli tervelt kolmandiku võrra kehvem. Sestap on taseme edasine tõstmine (nt juhtimise kvaliteedi parandamise kaudu) ülimalt oluline, sest reforme ei saa teha kompetentsete inimesteta.

Eelnevat kokku võttes võib väita, et meie avalik teenistus on üle keskmise sõltumatu, pühendunud ja professionaalne. Eesti avaliku teenistuse apoliitilisus on sedavõrd oluline väärtus, et sellega ei tohiks riskida päevapoliitiliste punktivõtmiste nimel. Brittide head kohta eelviidatud InCiSE edetabelis kommenteeris üks ekspert nii, et isegi kui meil on kasutada Rolls Royce, siis pädevat autojuhti on ikka vaja. Eesti on väike riik ja me vajame tugevaid juhte isegi rohkem kui väljakujunenud avaliku teenistusega suurriigid.

Kui apoliitiliste ametikohtade jagamisel lehmakauplemine edasi läheb, on meil kõigil varsti paha olla.

Praegu päevakorral olev riigi peaprokuröri valimine on juba saanud osaks parteide võimuvõitlusest. Kui apoliitiliste ametikohtade jagamisel lehmakauplemine edasi läheb, on meil kõigil varsti paha olla. Ärme lase tekkida olukorda, kus ühe ametikohaga seotud vastasseis võimuliidus nihutab punaseid jooni ametnike valimisel sinna, kus avaliku teenistuse usaldusväärsus, neutraalsus ja professionaalsus satub löögi alla. Riigi peaprokuröri valimist võib ju korrastada moodustades selleks laiapõhjalise komisjoni. Kuid niisuguseid reegleid, mis erahuvide mõju värbamistele täiesti välistaks, ei ole võimalik luua. Kui poliitikud tahavad sekkuda, siis leiavad nad selleks võimaluse. Järelikult on küsimus pigem poliitilises ja halduskultuuris. Hetkel on meil neutraalse ekspertiisi ja poliitilise reageerimisvõime tasakaal avalikus teenistuses ja kohtusüsteemis suhteliselt hästi paigas. Sellest punasest joonest ei tohiks üle astuda, koalitsiooninõukogust ei tohiks saada avalike teenistujate värbamise koda.