Tiina Kangro

21. sajandi suur väljakutse riikide tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile on vaimse tervise probleemidega inimeste toetamine. Eesti seisab alles selle tee alguses.

Viimasel paarikümnel aastal on Eestis ja kogu maailmas järsult kasvanud stressi ja depressiooni, aga ka muid psüühikahäireid kogenud või põdevate inimeste hulk.

Vaimse tervise häired räsivad lapsi, aga veel enam tööealisi, kelle õlgadel lasub heitlikus maailmas suurim vastutuskoorem pere- ja tööelu laabumise eest. Psüühikahäiretega inimesed on löögi all ka tööturul. Neid iseloomustab madalam tööhõive ja suurem mitteaktiivsus. Statistilised andmed näitavad, et vaimse tervise probleemidega inimestel on raskem leida sobivat tööd, tööl käijatel on aga suurem risk koht kaotada tööandja või kolleegide mõistmatuse ja tõrjuva hoiaku tõttu.

Õigeaegset ja tõhusat psühhiaatrilist abi või muud vajalikku tuge on neil aga Eesti tervishoiu-, sotsiaal- ja tööturuteenuste süsteemis sama raske leida kui loteriiga rikkaks saada.

Haigus jätab tööta

Haigekassa andmeil käis Eestis 2013. aastal meditsiinisüsteemilt abi otsimas 87 288 tööealist inimest, kelle raviarvel oli märge mõne psüühika- ja käitumishäire kohta. 51 538 neist ostsid arsti kirjutatud retsepti alusel välja psüühika- ja käitumishäire raviks näidustatud ravimi. Sotsiaalkindlustusameti andmebaasis oli 2014. aasta alguses 32 498 tööealist inimest, kellel oli psüühika- või käitumishäiretega seonduvalt tuvastatud osaline või täielik töövõimekadu. Valdaval osal psüühilise haigestumise diagnoosiga inimestest oli töövõime kaotus hinnatud 80, 90 või isegi 100 protsendile.

Neist 32 498 inimesest käis mingilgi määral tööl vaid kolmandik ning ainult pool teenis töötasu aasta keskmise miinimumpalga ulatuses. Kõik ülejäänud (eeskätt vaimse arengu mahajäämuse, dementsuse ja sõltuvushäiretega, aga ka skisofreenia ja autismiga inimesed) olid tööhõivest sama hästi kui väljas. Kuid ka kergemini seljatatavate haiguste, näiteks depressiooni, ärevushäirete, neurooside või stressi diagnoosiga inimestest suutis tööl püsida vaid iga teine.

Tööturult väljalangemine ja sellega seotud uued probleemid süvendavad aga terviseprobleeme veelgi.

Meetmed ei toimi

Probleemile lahenduste otsima hakkamiseks tellis sotsiaalministeerium poliitikauuringute keskuselt Praxis uuringu „Vaimse tervise häirega inimesed avatud tööturul”, mis sai hiljuti ka kaante vahele (Vootele Veldre, Märt Masso, Liina Osila „Vaimse tervise häirega inimesed avatud tööturul”. Poliitikauuringute Keskus Praxis, 2015), Ligi 160-leheküljelises töös analüüsitakse olukorda ja tehakse ettepanekuid, kuidas riik võiks poliitikaid ja seadusi kohendada, et vaimse tervise probleemidega inimestel oleks võimalik leida tuge ja töösuhteid säilitada.

Uuringus näidatakse, et kuigi Eesti töö- ja sotsiaalpoliitikas on rohkelt kogu elanikkonnale või ka spetsiifiliselt töövõimekaoga inimestele suunatud meetmeid, mille rakendamise tulemusena peaks saama ka vaimse tervise häirega seotud töövõime ja tööhõives püsimise probleeme ennetada ning lahendada, siis tegelikus elus need psüühikaprobleemidega abivajajate jaoks siiski ei tööta.

Näiteks on tööandjatel kohustus saata töötajad regulaarselt (vähemalt kolme aasta järel) töötervishoiuarsti vastuvõtule, kus peaks tuvastatama ka vaimse tervise riskid. Tegelikkuses keskendutakse visiitidel pigem füüsilisele tervisele ja sellega seotud töökeskkonnale. Töötervishoiuarstidel pole vaimse tervisega tegelemiseks ettevalmistustki, samuti on seadus üldsõnaline ja lubab probleemist mööda hiilida.

Ka töökohtade kohandamisel, mis on üks tööandjaile kättesaadavatest tööturuteenustest, osatakse enamasti näha vaid füüsilise ligipääsetavuse külge.

Kui inimene ise tahaks abi otsida, on enamasti probleemiks teenuste kättesaamatus – psühhiaatreid pole piisavalt, järjekorrad on lootusetult pikad, pädeva psühhoterapeudi/psühholoogi leidmine on keeruline ja teenus kulukas –, või siis muutuvad teenused abivajajale kättesaadavaks alles siis, kui talle on vormistatud puue. See aga takistab aegsat sekkumist, et probleemide süvenemist ennetada.

Mõtleme koledaks

Praxise analüüsis tuuakse aga välja veel üks oluline tõdemus. Nimelt võib väita, et Eestis takerduvad paljud lahendused hoopis eelarvamuste ja suhtumise taha, nii tööandjate, kaastöötajate kui ka tervisemuredega inimeste endi poolelt. Uuringu jaoks läbi viidud intervjuud tööandjate ja tervisemuredega inimestega kinnitasid samuti, et mõistmatus ja halb suhtumine võivad olla töösuhete laabumise juures palju suurem takistus kui haigusest tekkivad objektiivsed töö tegemise piirangud. Sageli pistavad inimesed oma tervisehäda ees pea liiva alla, kartes juba ette halba suhtumist ja diskrimineerimist.

Tabude ja valearusaamade vastu saab aga üksnes selgitustöö ja teabe levitamisega.

Nii soovitataksegi analüüsis pöörata tähelepanu inimeste laialdasele teavitamisele vaimse tervise probleemidest, parandades samas psühhiaatrilise ravi ja tugiteenuste kättesaadavust.

Tööandjatel soovitatakse luua hästi toimivad konsultatsioonivõimalused vaimse tervisega seotud töösuhete juhtimiseks. Selleks tuleks parandada töötervishoiu tervisekontrolli korraldust, et töötaja vaimse tervise olukorda ja muutumist oleks võimalik varakult märgata ning töötaja ja tööandja saaksid teha koostööd probleemide ennetamiseks või lahendamiseks.

Uuringu autorid pakuvadki, et vastava kompetentsi peaksid omandama just töötervishoiuarstid, keda peaksid täiendama eriväljaõppega tööpsühholoogid. Viimaseid pidi praegu Eestis olema viis, kellest enamik ei tööta õpitud erialal.

Nii et sotsiaalministeeriumil jagub nüüd edaspidiseks mõtteainet küllaga.

________________________________________

Tõrksad eestlased

Kui võrrelda eestlaste hoiakuid vaimse tervise häirete suhtes, siis need on jupp maad Euroopa keskmisest maas. Eurobaromeetri andmeil tunnistab 35 protsenti Eesti elanikest, et neil oleks raske suhelda psüühikahäirega inimesega, 60 protsenti arvab, et vaimse tervise häirega inimesed on teistele ohtlikud, ja 24 protsenti usub, et nad on ise oma haiguses süüdi.

Euroopa Liidu riikide elanike keskmine on vastavalt 30–50 protsenti sallivam.

Allikas: Psüühikahäiretega inimesi aitaks hea suhtumine, Linnaleht