Paljud lapsevanemad on ravikindlustuseta, sest lapse kolmeaastaseks saades kaob kindlustuskaitse, kuid alati pole võimalik kohe tööle minna. Enamasti on tegu emadega, selgub täna avaldatavast sotsiaalministeeriumi uuringust.
Eestis on pisut üle 120 000 ravikindlustamata inimese, neist veidi rohkem kui 78 000 on mehed ja 44 000 naised. Ühes sihtgrupis on naiste osakaal silmatorkavalt suurem kui meeste oma. Need on emad, kes pärast lapse kolmeaastaseks saamist on kaotanud kindlustuskaitse. Selliseid juhtumeid on viimasel kümnendil olnud ligi 20 000 ja mehed moodustavad neist vaid umbes kümnendiku, selgub täna avalikustatavast Praxise uuringust „Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?”, mille tellis sotsiaalministeerium.
Uuring täpsustab, et möödunud aasta 11 kuu vältel muutus kindlustamatuks 1391 lapsevanemat, sh 1207 naist ja 184 meest. Miks ei lähe kolmeaastaseks saanud pisipõnnide emad tööle? Vanemahüvitise maksminegi lõppeb ju tükk aega varem.
Annika on 20-ndates tallinlanna, kelle tütar sai kolmeseks augusti lõpus. Niinimetatud varuaega antakse kuu, ravikindlustuse kaotab ta septembri teises pooles. „Ei teagi, mis saab. Kui ei leia sobivat tööd, tekib ravikindlustuses lünk,” tunnistab ta. Annika sõnul mõtles ta juba talvel töölemineku peale, ent laps oli sageli haige. „Kolm päeva lasteaias, siis jälle kodus,” kirjeldab ta põhjust, miks see on edasi lükkunud. Tallinlanna Piret on kahe ja poole aastase ning peagi viieseks saava lapse ema. 30-ndates Piret töötas enne lastega koju jäämist riigiametis, ent on nüüd tööturust nii kaua eemal olnud, et pelgab, kas ja kuhu üldse tööle saab ja millised oskused tal on. „Ega väikeste lastega naisi eriti taheta,” nendib ta, kuid tunnistab, et tal on tervisega probleeme olnud ning ravikindlustusega ta ei riskiks. Kui ei õnnestu sobivat tööd leida, registreerib ta end töötukassas.
Kaks stsenaariumi
Uuringus on toodud kaks stsenaariumi, mis võiksid olukorda leevendada. Neist esimese puhul võtab haigekassa lapsevanematega, kelle laps on saamas kolmeaastaseks, ühendust e-kirja, SMS-i või telefoni teel. Teine variant on luua tugisüsteem, kuhu on kaasatud peale haigekassa veel sotsiaalkindlustusamet ja töötukassa. Tugisüsteem aktiveerub, kui selle esindaja võtab lapsevanemaga ühendust. Plaan toimiks nende lapsevanemate puhul, kelle ravikindlustus katkeb teadmatusest. Kuna sel teemal pole varem uuringuid tehtud, ei ole teada, kui paljude vanemate ravikindlustus sel põhjusel lõppeb. Eesti Päevalehega rääkinud lapsevanemad olid teadlikud, et kui vanem ei lähe tööle või ei registreeri end töötukassas, lõppeb ta ravikindlustus lapse kolmeaastaseks saades.
Kirjeldatud variantidest on ulatuslikum teine. See hõlmab esimest varianti ning lisaks kaardistatakse vanema tööle siirdumise või naasmise plaane ja võimalusi ning pakutakse lapsevanema vajaduste ja eelistuste järgi tööturuteenuseid.
Tõsi, teavituse puhul võib juhtuda, et vanem registreerib end töötuks vaid selleks, et saada ravikindlustust, või kasutab sel eesmärgil muid n-ö kunstlikke võrdsustusvõimalusi. See tagab küll ravikindlustuse, kuid võib süsteemi ebamõistlikult koormata. Näiteks kulub praegu suur osa töötukassa ressurssidest sellele, et võimaldada ravikindlustust, sh ka nendele, kes töö leidmisest tegelikult huvitatud ei ole.
Haigus ei küsi ega oota
Tervise- ja tööminister Riina Sikkut viitab, et tegelikult on mure nn ühest staatusest teise minek. Peale lapsevanemate võib probleeme tekkida ka tudengitel, kes pärast ülikooli kohe järgmist sammu ei astu. „Või kui töökohta vahetades jääb ajaline auk. Haigus ei küsi: kas sobiks sel kuul, ehk ootan järgmiseni?”
Sikkuti sõnul aitaksid olukorda parandada ka paindlikumad tingimused. Näiteks võiks muuta vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi. On ju võimalik, et ema ja isa töötavad osalise tööajaga. „Paindlikum tööaeg toob kaasa selle, et emad naasevad varem tööturule.” Kaugtöö ja paindliku tööaja laiem kasutus võimaldaks töö- ja pereelu paremini ühitada, et lapsevanemad ei jääks pikalt tööturult eemale ega riskiks ravikindlustuse kaotamisega. Ühtlasi leiab Sikkut, et abiks oleks sotsiaalmaksu laekumise hajutamine. Praegu on kui puusse raiutud: sotsiaalmaksu minimaalne kuumäär, mis tagab ravikindlustuse, on tänavu 155 eurot. „Ravikindlustuse jaoks sotsiaalmaksu arvestus võiks olla hajutatud ehk ravikindlustus ei tekiks ainult eelmise kuu, vaid näiteks eelmise kolme kuu keskmise põhjal. See mõjutab ebaregulaarse töötasu laekumisega inimesi, näiteks loomeinimesi, vabakutselisi ja hooajatöölisi. Näiteks skulptuur ei valmi skulptoril kuuga,” illustreerib ta.
Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile?
1. Eestis on hinnanguliselt kuni 120 000 tööealist inimest, kellel puudub püsiv haigekassa ravikindlustus ja kelle ligipääs riiklikele tervishoiuteenustele on seetõttu piiratud. 86% Eesti tööealisest elanikkonnast on ravikindlustusega püsivalt kaitstud.
2. Püsiv ravikindlustus puudub sagedamini meestel, parimas tööeas inimestel, muukeelsetel ja madalama haridustasemega Eesti elanikel.
3. Valdav osa Eesti ravikindlustamata inimesi on katkendliku kindlustuskaitsega.
4. Ravikindlustuse puudumise tööalased põhjused on vaeghõive, petturlikud töövormid ja deklareerimata töö ehk olukorrad, kus a) inimese töösuhe on lühiajaline või katkendlik; b) inimese palgatulu on ebastabiilne või ebapiisav; c) inimese töötasu on määratud selliselt, et see ei anna ravikindlustuskaitset, näiteks ümbrikupalk, töötasu vormistamine ettevõtlustuluna jms.
5. Inimesed ei ole piisavalt teadlikud või motiveeritud kasutama sotsiaalsüsteemi „uksi”, mille kaudu on võimalik ravikindlustussüsteemi siseneda.
6. Ravikindlustuse puudumist tingib ka praeguse süsteemi keerukus – kindlustuskaitse aluseid on palju, need on kohati ebaselged, neid on riigil keeruline hallata ja elanikel teada.
7. Praeguse ravikindlustussüsteemi peenhäälestamisega saab katvust suurendada umbes 1% võrra.
8. Ravikindlustuse katvust aitab märkimisväärselt suurendada ainult liikumine universaalse ravikaitsesüsteemi poole.
9. Tegu oleks põhimõttelise muutusega, sest riiklikule tervishoiusüsteemile ligipääsuks ei peaks inimesed tegema enam oma töötasust sissemakseid (ravikindlustust n-ö ostma), vaid õigus riiklikele tervishoiuteenustele kaasneks residendi staatusega.
Kas tasuta ravikindlustus kõigile oleks võluvits?
Aastatel 2008–2017 on Eestis vähemalt ühel kuul olnud kindlustamata kokku umbes 350 000 tööealist inimest. Praegu on neid 120 000 ja viimastel aastatel on see arv püsinud suhteliselt stabiilsena. Ehk tuleks süsteem ümber teha ja muuta see ligipääsetavaks kõigile? Universaalse ravikaitse puhul on tegemist põhimõttelise muutusega riiklikus tervisesüsteemis – riiklikule tervishoiusüsteemile ligipääsuks ei pea inimesed tegema sissemakseid, vaid õigus ligipääsule kehtestatakse mõnel muul alusel, enamasti residentsuse järgi, viidatakse uuringus.
Sellistel eeldustel universaalse kindlustuskaitse pakkumine tähendaks haigekassale esimestel aastatel maksimaalselt ligikaudu 80 miljoni euro suurust lisakulu, mis on 5,7% praegustest aastastest kuludest. Tulevikus tekiks riigile kindlustamata inimestele ravikindlustust pakkudes püsivalt 4,4% lisakulu. Muudatus tähendaks 0,3% kulude tõusu SKT-st.
Uus tee: universaalne ravikaitse
Tervise- ja tööministri Riina Sikkuti sõnul ei kuluta riik püsiva ravikindlustuseta inimeste peale sugugi tunduvalt vähem raha kui kindlustatute peale. Vältimatu abi kaetakse nii ehk naa.
„Võiksime ühiskonnas jõuda kokkuleppele, et haridus, tervis ja sotsiaalhoolekanne on ühiselt kaetavad kulud, kus abi saamine ei sõltu panuse suurusest. Eraldi küsimus on muidugi see, kuidas ravikindlustuse sotsiaalmaksust lahti sidumine mõjub maksumoraalile, aga samas on ka inimlik vaatenurk. Võidakse tunda ebaõiglust: mina maksan makse, sina ei maksa. Miks sa ka tasuta ravi saad?” arutleb Sikkut. Ta lisab, et muudatused eeldaksid uut kontseptsiooni ka maksustamise asjus. „Kui tervishoiukulusid ei kaeta sotsiaalmaksust, siis mille arvelt rahastame? Omandimaks? Kapitalimaks? Tööjõumakse kindlasti tõsta ei saa,” arutleb ta ja märgib, et see tähendaks poliitikas ulatuslikke vaidlusi.
Praxise uuringus on märgitud, et osamakseteta universaalne ravikaitsesüsteem võib tekitada väära stiimuli sotsiaalmaksu maksmisest hoidumiseks ehk veel enam leviksid ümbrikupalgad. Samal ajal on uuringus toodud esile, et kui praegu kaasneb iseendale tööandjaks olemisega risk ravikindlustusest ilma jääda (sest sissetulek on ebastabiilsem), siis universaalne ravikaitse võiks soodustada ettevõtlust, kuna hirm ravikaitsest ilma jääda kaoks.