Postimees küsis tunnustatud eestlastelt, millele peaks president oma kõnes tähelepanu pöörama.

Professor Mihhail Lotman: president võiks adresseerida kõige akuutsemat probleemi, milleks on lõhe valitsejate ja ühiskonna vahel. Ma küll ei pooldanud Hartat aga seal tõstatatud probleemid on teravad. Ühiskonna võõrandumine, mitte valitsusest, mis on normaalne, vaid riigist on väga ohtlik. Kelle jaoks see riik siis on, kui mitte inimeste jaoks.

Palju on olnud valitsuse poolt segast kommunikatsiooni, millele võiks president tähelepanu suunata. Nagu Eesti sõjaliste struktuuride asumine Malis, ma ei ütle, et neid ei ole vaja sinna aga seni ei ole selgelt ühiskonnale selgitatud miks neid sinna vaja on ning kelle huvides see on. See ei küll miljoni dollari küsimus, aga 100 euro küsimus kindlasti. President peab oma kõne selgelt välja tooma tähtsamad probleemid ühiskonnas ja teiseks peab ta andma selge positiivse signaali rahvale. President ei ole valitsuse või riigi kriitik, ta ongi see valitsus ja riik. Mitte nagu Louis XIV aga ta on selle sümbol. Oma kõnes peab ta kindlasti positiivsust süstima.

Ettevõtja Enn Veskimägi: presidendil on kindlasti juba kõne valmis ning ta harjutab seda peegli ees. Loodan, et president tunnustab oma kõnes Eesti ettevõtjaid, kes on suures osas praegusest majanduskriisist läbi tulnud. Ta võiks kutsuda poliitikuid koostööle, kui et ärapanemisele ja vaadata Eesti tulevikku. Materdamist on olnud terve eelmine aasta, liiga palju on aadrit lastud. Tunnustada võiks erasektori saavutusi ja anda inimestele lootust positiivsemale tulevikule. Iga positiivne sõnum presidendi suust on tähelepanu vääriv ja mõtlema panev.

Luuletaja Jürgen Rooste: ootan seda, mida ikka ja alati – teravust, julgust ja selgust. Eesti asjade täpset tabamist ja selle julget väljaütlemist. Pisut võiks ka ilusaid kujundeid olla, luule keelt ja head sõna kulgemist. Muidu on ju igav kuulata. Ta võiks tähelepanu pöörata ka praegusele äraspidisele poliitilisele olukorrale. Me kõik saame aru, et see mis praegu toimub on veidike imelik ja valesti aga ikka on rohkelt õigustamist, et see valitsev kord on meil ainus ja kõige parem. Mis jätab mulje, et praegune võimusüsteem on asendamatu. Olemas ei ole asendamatuid inimesi, valitsust või võimusüsteemi ning aeg liigub üha jõulisemalt asendamise suunas. Asendamatuid on teatavasti terve Metsakalmistu täis ja seda võiks president meelde tuletada.

Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp: aimates, et president räägib poliitikaga seotud probleemidest kui ka kodanike aktiivsusest, võiks ta seekordses kõnes vaadata tulevikku ja püüda sõnastada ühist sihti järgmisteks aastateks. Varem olid Eesti suuremad sihid seotud rahvusvahelistumisega, olgu see Euroopa Liidu ja NATOga liitumine või eurotsooniga ühinemine, nüüd aga peame Eesti sisse vaatama ja ühiskonda kõnetava ühise sihi leidma. Just praegu on selleks õige aeg, sest riik vaatab üle enamikke strateegiaid ja seab aastani 2030 strateegilisi sihte. Presidendi kõne võiks anda just sellise ühise suure sihi osas mõtte- ja aruteluainet, mis läheks inimestele korda ja aitaks ehitada sellist Eestit, milles enamik meist elada tahaks.