Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam tõdeb, et kui Eesti tahab olla edukas riik, peab ta kodanikud riigivalitsemisse kaasama.
Kahe Eesti kujundit kasutades viidatakse teravalt polariseerunud rikaste ja vaeste ühiskonnale, kus elanikegrupid on teineteisest majanduslikult eemaldunud. Samas on üpris vähe juttu olnud sellest, et lõhestumine võib samahästi olla tingitud otsustusprotsesside suletusest ja kodanikukaugusest.
Need, kes on otsuste kujundamise juures, on rikkad. Ja need, kes kuulevad neid puudutavate otsuste vastuvõtmisest tagantjärele, vaesed ja ilmajäetud. Et sellist lõhestatust vältida, võiks Eesti majandusliku kihistatuse vähendamise kõrval seada eesmärgiks osalusühiskonna loomise.
Eestis läbi viidud vaimse tervise uuringu järgi on eestlase suurim mure, et riik on ta üksi jätnud. Uuringu juht Kaja Kuivjõgi poliitikauuringute keskusest Praxis on väitnud, et pisut alla poole elanikkonnast tunnetab, et riik pöörab inimestele vähe tähelepanu. Aga kui pea pooled inimesed on «tagumistes ridades», kelle jaoks riik siis on?
Paljud poliitikud teevad vea, kui arvavad, et ühekordsete toetuste ja hüvede laialijagamisega saab kodanikke õnnelikuks teha. Täisväärtuslik elu tähendab ka kaasatust ja osalemist, sidet otsustajaga, võimalust olla kuulatud ja arvestatud.
Eestis on sadu ja tuhandeid kodanikuühendusi, kes tegutsevad oma kodukandi hüvanguks ja inimeste probleemide lahendamiseks kõige erinevamates valdkondades. Ühendustesse koonduvad inimesed vabatahtlikult, et teha head, toetada üksteist, abistada nõrgemat ning innustada julgeid.
Seda tohutut potentsiaali ja jõudu, mida omaalgatus tähendab, pole enamik poliitikutest ära tabanud.
Paljud peavad neid tülikateks tülinorijateks või rahamangujateks, kelle vaigistamiseks aeg-ajalt võib ju ka midagi välja jagada. Kardetakse, et huvigrupid on väljas ühe väikese kliki huvide eest. Meil ei usaldata inimesi ja aetakse minevikust pärit suletud, hierarhilist kabinetipoliitikat.
Ometi usun, et paljudele oleks kõige usaldusväärsem erakond see, kes teataks oma valimiskampaania raha annetamisest ühendustele, mis tegelevad andekate laste hariduse, tänapäevase õpetajakoolituse või näiteks noorte väitlusprogrammide edendamisega.
Võib ainult imestada, et ükski erakond pole selgelt öelnud, et tema ideaal on tänapäevane kodanikuühiskond ja et ta ei karda toetada ühiskonna kriitikuid antikehasid , kuna nood hoiavad sotsiaalse organismi tervena.
Kodanikuühendused oleksid poliitikutele otsuste tegemisel suureks abiks, sest nad pakuksid erinevaid arvamusi ja tõmbaksid inimesi kaasa.
Majanduslike erisuste vähendamiseks üritab riik ergutada eraettevõtlust ja tööhõivet. Kuid mida teha kaasava ühiskonna saavutamiseks? Parim võimalus on aidata kõigi võimalustega kaasa kodanikuühiskonna arendamisele.
Edward Shielsi sõnul on kodanikuühiskonnaks vaja toimivat turumajandust, kuna kodanikuühiskonna firmamärk on eraalgatuslike ühenduste ja institutsioonide iseseisvus. Samuti peavad kodanikuühiskonnas olema paigas institutsioonid, mis kaitsevad ühiskonda riigi ülemäärase sekkumise eest.
Möödapääsmatu on võistlevate poliitiliste erakondade olemasolu ja kohtusüsteem, mis toetab seaduse jõudu ning kaitseb inimeste ja institutsioonide vabadust. Valitsuse tegevust valgustab omakorda sõltumatu ajakirjandus.
Kodanikuühiskonna vältimatuks eelduseks on ka tugevad ja mitmepalgelised vabaühendused, mis moodustavad riigi ja ettevõtlussektori kõrval kolmanda sektori.
Kodanikuühiskonda ja riiki ühendavad konstitutsioon ja traditsioonid. Äärmiselt oluline on seejuures, et kodanikuühiskonda nimetatakse ka tsiviliseerituse ühiskonnaks. See tähendab, et nii inimeste omavahelistes suhetes kui ka riigi suhetes inimeste ja gruppidega valitseb tsiviliseeritus, usaldus ja headest tavadest kinnipidamine.
Tänu inimeste paremale informeeritusele ja infotehnoloogia arengule on tänapäeval kodanikuühiskonnaga seoses tõusnud üha enam päevakorrale osalusdemokraatia. Osalusdemokraatiat tuleb mõista kui kodanike osalemist valitsemises, mitte kui nende kaasamist üksnes esindajate kaudu.
Osalusdemokraatia tähendab elanike osalust ühiskonna poliitilistes ja majanduslikes institutsioonides, et hõlbustada inimeste ja ühenduste kaasamist tegevuskavade koostamisse, nõuandmisse, seadusandlikku tegevusse ja poliitikasse. Samuti tähendab osalusdemokraatia parteiametnike aruandlust oma partei liikmetele.
Eestis on pärast taasiseseisvumist kõik valitsused tegelenud peamiselt majanduse ja riigi, see tähendab esindusdemokraatia ülesehitamisega. Tagaplaanile on jäänud «tabureti kolmas jalg» ehk siis kolmas sektor, kuhu on koondunud kasumist ja võimudest sõltumatu võimekus. Võimekus, mis on meie-tunde hoidmise eelduseks.
Tänaseks on vaid 45% Eesti elanikkonnast ennast mingi grupiga sidunud. Seda on kümme korda vähem kui arenenud demokraatiates ja see on selgelt ebapiisav stabiilse ühiskonna tagamiseks.
Enamikul juhtudel on inimeste omaalgatuse head näited sündinud mitte tänu, vaid vaatamata riiklikule poliitikale. Ebaproportsionaalselt suurt rolli on omaalgatuse ja osalusdemokraatia toetamises mänginud välisdoonorid ning teiste maade valitsused. Eesti riigi moraalne ja rahaline panus on jäänud kahetsusväärselt väikseks ka pärast kaheteistkümnendat iseseisvusaastat.
Ometi aitaksid otsuste ettevalmistamise protsessi haaratud kodanike foorumid, koostöökojad, võrgustikud ning esinduskogud «kaasvalitsemise» kaudu palju paremaid otsuseid teha.
Kui me täna ei hääleta tõelise osalusdemokraatia poolt, elame homme riigis, mis on veelgi lõhestunum kui täna, sallimatu teiste ja ebaõiglane oma rahva suhtes.
Eesti kui väike ja seni end õppimisvõimelisena näidanud ühiskond peaks edukaks riigiks pürgides järjekindlalt sisemist meie-tunnet tugevdama.