Meil puudub ühtne tava riigi tööd kvaliteetselt mõõta. See tähendab, et me ei tea, kui hästi riik oma eesmärki täidab.

Maris Vainre*, Mõttekoda Praxis analüütik, Cambridge’i ülikooli doktorant

Mariliis Öeren, Mõttekoda Praxis analüütik

USA-s rahastati pikalt noorte uimastiennetusprogrammi D.A.R.E., teadmata, et see suurendas uimastite tarvitamist. Selle taipamiseni jõuti kvaliteetsete mõju hindamise meetodite abil.

Riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne on toetada elanike heaolu ehk täita meie majanduslikke, tervislikke, sotsiaalseid ja julgeolekuga seotud vajadusi. Valitsejail on selleks terve ampluaa võimalusi, mida tahtmatult ja tahtlikult, tulemuslikult ja tulutult või koguni ootamatute tagajärgedega kasutatakse. Siia sortimenti kuuluvad tuttavad lähenemised – õiguste ja kohustuste kehtestamine (nt seadused), majanduslike stiimulite loomine (nt trahvid, maksud), teadmiste jagamine (nt õpetamine, informeerimine), aga ka elu- ja töökeskkonna kujundamine. Nende elluviimine makstakse kinni meie ühisest rahakotist: maksude ja avalike tulude kaudu kogutud rahaga. Kuidas hinnata, kas ametnikud kulutavad me raha mõistlikult?

Eetiline rahastamine

Juhuslikustatud kontrolluuringud (JUKU-d) on üks parimad viise põhjuslikkuse hindamiseks – kas programm (põhjus) vähendab uimastikasutust (tagajärg). See uurimismeetod võimaldab luua kontrollitud olukorra, kus moodustakse omavahel äravahetamiseni sarnased grupid ainult, et üks neist läbib programmi ja teine mitte. Kui programmi lõpuks on kahe grupi vahel erinevusi (nt uimastite tarvitamisel), siis saame järeldada, et see vahe tekkis programmist; muud mõjurid (nt uimastite kättesaadavus, sotsiaalmajanduslik olukord) on mõlemal grupil samad ega põhjusta gruppide vahelist erinevust.

Eestis on keeruline selliseid kvaliteetseid uuringuid läbi viia. Riik ja kohalikud omavalitsused JUKU-sid enamasti oma töö mõju hindamistes ei väärtusta. Riigi mõjumõõtmise hangete tingimused sunnivad pakkujaid sageli piirduma küsitluste või intervjuudega. Nendel meetodeil on oma koht teadmusloomes, aga need ei võimalda hinnata seda, mida riik teada soovib: oma töö mõju. On ametnikke, kes argumenteerivad, et pole eetiline läbi viia JUKU-sid, kus osadele teenust pakutakse ja teistele mitte. Teisalt, kas on eetiline pakkuda kõigile teenust, mille mõjus ega kahjulikkuse puudumises me ei saa kindlad olla, sest seda pole piisavalt hästi mõõdetud? Kui eetiline on kulutada avalikku raha ilma kvaliteetse kinnituseta, et investeering on mõistlik?

Riigivalitsemine Toetagu inimväärikust

Samuti pelgame mõtet, et riik meie käitumist kujundab. Ometi on Eesti demokraatia aluseks meie antud mandaat seda teha. Riigi ülesanne on kindlustada, et ühiskonnaliikmed kaitseksid oma turvalisust – näiteks paigaldaksid suitsuanduri või kannaksid autoga sõites turvavööd. Riik peab looma võimalusi, et elanikud paluksid tuge, kui nad seda vajavad – läheksid arsti juurde või taotleksid toetusi. Neid ja paljusid teisi hüvesid on tarvis rahastada ja nii on avalikul võimul ka kohustus tagada, et inimesed maksavad makse.

Õieti ei ole riigil võimalik toimida ilma elanike käitumist kujundamata: neutraalset keskkonda, mis kellegi käitumist ei mõjuta, pole olemas. Libedad linnatänavad mõjutavad inimeste käitumist, kuigi Tallinna linnal küllap puudub selleks kavatsus. Ka kuivad ja puhastatud kõnniteed kujundaksid inimeste liiklemisotsuseid. Erinevus on mõju suunas ja võib olla ka ulatuses.

Hästi töötavad teenused ja keskkonnad austavad inimeste vajadusi ja soove. Näiteks inimene, kes ei ole ennast veel kroonviiruse vastu vaktsineerinud, ei pruugi olla vaktsiinide vastu. Võib olla vajab ta liikumiseks ratastooli ja vaktsineerimispunkti pääseb ainult mööda treppi. Füüsilise keskkonna element, mis ei ole kavandatud kedagi tõkestama, võib siiski mõjutada terve rühma inimeste käitumist.

Meist igaühel on omad tahtmised ja vajadused. Selleks, et teenused toetaksid meie heaolu, on tähtis, et neid luuakse arvestades nii meie erinevusi kui ka sarnasusi. Meid ühendavad soovid tarbida teenust, toetada oma tervist või olla majanduslikult kindlustatud, aga eristavad eelistused, kuidas neid vajadusi saavutada.

Kuidas teame, et riik teeb head?

Isegi kui ühishüve on loodud hoolega, ei tähenda, et see oma eesmärki täidab. Inimesed on komplekssed. Meil on erinevaid, sageli omavahel vastuolus olevaid ootuseid ja ajesid. Vahel käitume iseendalegi ootamatult. Kuigi käitumisteaduslikud taipamised (behavioural insights) aitavad ennustada, mis võib inimeste heaolu toetada või takistada, siis kindlad saame avaliku võimu pakutud lahendustes olla siis, kui teame, keda ja mis kontekstis need aitavad. Oluline kokku leppida, mida me väärtustame mõju all – kas see on rahaline mõju (kellele?), mõju heaolule (kelle heaolule? Mis laadi heaolule?), teenuse tarbimisele (millise teenuse?). Tähtis on arvestada ka meie teadmiste kvaliteediga, ehk sellega, kui palju on neis müra ja kallutatust.

Kui riigi eesmärk on toetada elanike heaolu, siis on sel ka vastutus tugineda oma valikutes kvaliteetsetele teadmistele. Küsimus pole, kas riik või avalikku teenistusse valitud spetsialistid mõjutavad meie käitumist. Nad teevad seda paratamatult – see on nende töö. Küsimus on, milline see mõju on. Vaid nii on võimalik vältida tahtmatut kahju.

*Maris Vainre õpinguid toetab Haridus- ja Noorsooameti Kristjan Jaagu programm

 

 

 

Allikas: MAJANDUSELU ⟩ Maris Vainre, Mariliis Öeren: kuidas riik mõjutab sinu igapäevast käitumist?, Postimees