Suurtest muutustest räägitakse valimiste eel üldjuhul vaid siis, kui nendega kaasneb midagi väga positiivset suure hulga inimeste jaoks.

Ebamugavatest muutustest aga rääkida ei tavatseta, sest sellega käib kaasas oht kaotada valijate hääli.

Üks teemasid, millest erakonnad oma valimislubadustes vaikselt mööda hiilivad, on Eesti koolivõrgu optimeerimine. Küsimus osa koolide sulgemisest või liitmisest on hell teema, sest otsused puudutavad väga paljusid. Kui mõni kool või gümnaasiumiosa suletakse, puudutab see kõiki selle õpilasi ja nende vanemaid. Need otsused mõjutavad ka õpetajaid, kellel tuleb uus töökoht leida või mõnel juhul ilmselt isegi töö leidmiseks uus eriala omandada. Elukorralduse muutused tekitavad inimestes stressi ja nõuavad sisseelamist uude olukorda. Ometi ei ole need ületamatud raskused, kui me peame silmas eesmärki, mille nimel need pingutused tehakse. Koolivõrk vajab korrastamist, sest vastasel korral ei suudeta tagada hariduse kvaliteeti.

Viie aasta pärast õpib Eesti gümnaasiumides ligi 7000 õpilast – ehk veerand – vähem kui praegu, saab välja lugeda haridusministeeriumi andmetest. Kui arvestada, et Eestis on keskmine gümnaasiumiastme õpilaste arv 121, siis lähiajal jääks meil ligi 60 kooli gümnaasiumiastmeta.
Need arvud viitavad sellele, et hariduses toimuvad suured muutused, mis vajavad juhtimist ja otsuseid. Tänapäeval on Eestis koolide pidajateks peamiselt kohalikud omavalitsused. Nende jaoks on kooli või kooliastme sulgemine väga raske otsus, mis tekitab vastupanu nii õpilastes, lapsevanemates, õpetajates kui ka elanikkonnas laiemalt. Kui kuskil suletakse kool, kardetakse, et see tähendab senise elukorralduse muutust ning kohaliku omavalitsuse haldusalas elu hääbumist. Seetõttu on tõenäoline, et võimaluse korral lükatakse otsust gümnaasiumiastme sulgemise kohta edasi ning vähese õpilaste arvuga kooliastet püütakse iga hinna eest elus hoida. Mõnelgi puhul võib selle tagajärjeks olla vaevaline hingitsemine: kui õpilasi on vähe, on vähe ka raha ning see kõik omakorda langetab õpetamise kvaliteeti. Kool ei suuda pakkuda piisavalt erinevaid õppimisvõimalusi, õpetajatele ei jätku töökoormust ning lõpuks tekib ka õpetajate leidmise probleem. Samuti viib osa lapsevanemaid suure tõenäosusega oma lapsed ära paremat kvaliteeti pakkuvasse kooli, mis omakorda vähendab õpilaste arvu.

Eestis mõjutab koolivõrguga seotud mure terviklikku lahendamist üle kogu riigi asjaolu, et koolide sulgemise otsused peab langetama iga üksiku kooli omanik ehk kohalik omavalitsus. Riik ei saa küll otsustesse sekkuda, kuid ta saab siiski õigusliku regulatsiooni kaudu olukorda suunata. Riigi tasemel on vastu võetud vähemalt kolm olulist otsust, mis soodustavad koolivõrgu korrastamist. 2008. aastal hakkas kehtima uus üldhariduse rahastamise mudel, mis motiveerib gümnaasiumitaseme hariduse andmise koondumist suurematesse õppeasutustesse, sundides pisemaid koole gümnaasiumiastet sulgema või teiste koolidega liituma. Mullu võeti vastu uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning uus gümnaasiumi õppekava, mille kohaselt peavad gümnaasiumid pakkuma õpilastele vähemalt kolme õppesuunda. See nõudmine jääb lähiajal suure tõenäosusega üle jõu käivaks mitmetele väikestele gümnaasiumidele, sest õppesuundade kehtestamisel peeti silmas piisavalt suure õpilaste arvuga gümnaasiume. Haridusministeerium on gümnaasiumi valikkursuste kujundamisel arvestanud 30 õpilasega klassis.

Vaja on üleriigilist kava

Ometi jääb nendest sammudest väheks, sest need ainuüksi ei taga, et meil hakkaks lähiajal tekkima strateegiliselt kavandatud ning vajadustele vastav koolivõrk. Koolivõrku peab kavandama üleriigiliselt: seda, millised gümnaasiumid kuhu oleks kõige vajalikum jätta või luua, tuleb vaadata omavalitsusteüleselt ning tervikuna, arvestades siiski piirkondliku eripäraga. Tihti arvatakse, et koolivõrgu küsimuse lahendamine seisab Eestis aastaid räägitud haldusreformi ja omavalitsuste liitmise taga. Koolivõrgu küsimust saab aga väga edukalt lahendada ka kohalikke omavalitsusi liitmata, leppides riigi tasemel kokku koolipiirkonnad, mis eri omavalitsusi teenindavad. Selleks on aga vaja selget eestvedamist ja riiklikku poliitikat, mitte „vaatame, kuidas kujuneb” stiilis kulgemist.

Kui juba viie aasta pärast on meil gümnaasiumis 7000 õpilast vähem, peavad järgmine valitsus ja riigikogu koostöös omavalitsustega sellele lahenduse leidma. Tegutseda tuleb kohe, et vältida isevooluteed kujuneva koolivõrguga kaasnevaid ohte. Sest kui minna vaid nii-öelda loodusliku valiku teed, võib see tuua paljudele piirkondadele halbu tagajärgi – vaikne hääbumine, ebaloogilised ja kesised koolivalikud lastele ning kokkuvõttes erinevuste suurenemine eri koolides pakutava hariduse vahel.