Selle suve lugemistest jäi kriipima üks Eesti Päevalehes ilmunud lugu (Raimo Poomi „Ametnikud varuvad uue valitsuse reformideks püssirohtu”, 26.07). Seal anti teada, et ametnikud valmistavad ette Eesti tervishoiu rahastamise kava, mis esitatakse järgmisele valitsusele pärast 2011. aasta märtsi.

Enne valimisi ei saavat erakondadelt eeldada niivõrd tõsises küsimuses otsuste langetamist ega seisukohtade esitamist.

Sellise lähenemisega ei saa nõus olla. Viimase kümne aasta kogemus näitab selgelt, et kui suuremat süvenemist vajavad küsimused ei kujune valimiste peateemadeks, siis ei otsita neile probleemidele ka järgmise nelja aasta jooksul lahendusi.

Erakondade reitingutabelites troonivad meil need, kes eelistavad valimistel iludusvõistlust ideede konkursile. Olgu siin näiteks kas või pensionäride hääled. Andke mu otsekohesus andeks, kuid Reformierakonna ja Keskerakonna panus Eesti pensionisüsteemi loomisesse on olnud väiksem kui nüüdseks kadunud pensionäride liidu oma. Teeseldud vägikaikavedu teemal „tõstavad – ei tõsta” on aga teinud neist eakate seas kõige populaarsemad erakonnad.

Suve lõpul lõid Sirbi veergudel häirekella eri valdkondade asjatundjad. („Kas Eesti vajab vahetust? Kas Eestis on vahetus võtta?”, 19.08). Kui erakonnad ei otsi vastuseid strateegilistele küsimustele, siis ei tule ka lahendusi, oli nende mure. Omalt poolt lisan: kui isegi valimiste ajal ei nõuta poliitikutelt vastuseid, siis ei hakka keegi neid lahendusi ka valijate ette tooma.
Üks valdkond, kus avalikkus ei tohiks erakondadele mööndusi teha, on tervishoid. Esmapilgul võib ju näida, et vaatamata rasketele aegadele tiksub teine ikka kuidagi. Pealegi saame välisriikidelt kiita, et Eesti tervishoiusüsteem on hästi korraldatud ja läbipaistev.

Kaks lahendust

Olgu sellega kuidas on, aga pikas perspektiivis on jäänud vajalikud otsused mitme aasta jooksul tegemata. Küsimus, millele erakonnad peaksid vastama, on sisult lihtne, kuid poliitiliselt keeruline. Inimeste tervise huvides tehtavad kulutused suurenevad nüüdisaegses ühiskonnas paratamatult ja poliitikute kohus on vastata, kes selle eest maksab. Kas igaüks ise või kõik solidaarselt koos. Seejuures ei ole selle paratamatuse peamine põhjus mitte ühiskonna vananemises, vaid eelkõige selles, et uued võimalused tervishoius maksavad rohkem kui olemas-olevad oskused ja teadmised.

Kas ja millises ulatuses kasutada haigekassa reserve, on 2011. aasta eelarve küsimus. Kes ja millises ulatuses maksab kinni uued ravimoodused ja ravimid, on kõikide järgmiste eelarvete probleem. Kui neile vastuseid ei otsita, siis näeme veelgi pikenevaid ravijärjekordi ja hästi koolitatud inimeste liikumist riikidesse, kus nad saavad oma oskusi ja uusi võimalusi paremini kasutada. Rääkimata sellest, et suuremate eneseteostusvõimalustega kaasneb ka kõrgem palk.

Sisulisi lahendusi on viimastel aastatel käidud välja kahel juhul. Tänuväärset tööd tegev keskus Praxis on teinud ettepaneku, et riigi muudest tuludest tuleks suunata tervishoidu rahahulk, mis oleks võrdne 13 protsendiga väljamakstud riiklike pensionide summast. Ehk siis pensionärid ei oleks ravikindlustatud mitte ainult seaduse paragrahvi jõul, vaid ka sotsiaalmaksuvälise maksulaekumise toel.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond pakkus juba mitu aastat tagasi välja idee, et üldarstiabi ehk siis perearstiteenust tuleks rahastada riigi muudest tuludest samal moel, nagu riik maksab praegu kiirabi eest. Lisaks peavad tervishoiuteenused olema kättesaadavad ka ravikindlustamata inimestele, mis vähendab kulutusi vältimatule abile.

Seejuures peaks riigieelarveline kulu üldarstiabile suurenema kooskõlas ravikindlustuse eelarve kasvuga. Meie ettepaneku erinevus Praxise omast seisneb selles, et tegemist oleks tervishoiu korralduse sisulise muudatusega. Rahalises väärtuses on mõlemad ettepanekud sama-väärsed, mis lubavad riigi muudest tuludest saadud summasid panustada senisest palju suuremas mahus tervishoidu. Aastas siis üks miljard krooni „vanas rahas” või 63,9 miljonit eurot „uues”. Teised kõlanud ideed on jäänud kas samas katlas leemekulbi liigutamise või rammusama osa väljatõstmise tasemele.

Sisuliselt teeb ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon Eestile ettepaneku suurendada riigi muude tulude osakaalu tervishoiukuludes ega häbene öelda, millistest allikatest on võimalik raha leida. Maailma Tervishoiu-organisatsioon tuletab meelde, et erinevalt teistest arenenud riikidest ei maksusta me mõistlikul moel omanikuks olemist või siis dividenditulu.
Küsimus, kas millegi eest maksavad ühiskonnas kõik koos või igaüks eraldi, on oma olemuselt poliitiline. Ametnikel pole volitusi sellele küsimusele vastata ja neilt ei tohi ka vastust nõuda. Vastuse peavad andma valijad, kes saavad seda teha siis, kui on, mille vahel vahet teha.

Allikas: Kõik koos või eraldi tervishoius , EPL