Valimiste eel analüüsis Praxis erakondade valimisprogrammi töö- ja sotsiaalpoliitika, maksunduse, riigivalitsemise, tervishoiu- ja perepoliitika valdkonnas. Nüüd vaatame koalitsioonileppe alusel, mis algsetest lubadustest on sinna võetud ja mis välja jäetud, millised valijate ootused on seal kajastatud ning millised mitte.
Tööpoliitika
Tööpoliitika osas oli koalitsioonileppes positiiveks üllatuseks eraldi turvalise paindlikkuse mõiste sissetoomine. On selge, et see ei pruugi kohe tähendada tasakaalustatud lähenemist kõigi turvalise paindlikkuse aspektide lõikes, nagu näiteks aktiivne tööpoliitika, elukestev õpe, sotsiaalkaitse ja paindlik tööseadusandlus. Aga mõiste viitab siiski neis poliitikavaldkondades teatud terviku nägemisele.
Aktiivne tööpoliitika on ilmselt üks valdkond, kus ootused olid märksa kõrgemad kui valitsusliidu programmis näha. Sõnastuses on jäädud väga üldsõnaliseks. Arendada on lubatud teatud tööturumeetmeid ja töötukassa teenuseid, kuid vastamata on jäänud mõned olulised küsimused, sealjuures tööturuteenuste rahastamine. Majanduskriisi aastatel kasvasid aktiivse tööpoliitika kulud peamiselt EL raha kasutamise tõttu. Riigi kulutuste osakaalu tööturuteenuste rahastamisel üritatakse nüüd suurendada töötuskindlustusmaksete kasutamisega, kuid samas lubab valitsusliidu programm töötuskindlustusmaksete alandamist 2013. aastast. Kerkib küsimus, kuidas plaanitakse hoida tööturuteenuste rahastamine tasemel, mis tagaks kvaliteetse ning kättesaadava tööturuteenuste paketi. Samuti oluline asjaolu, millele pole leppes erilist tähelepanu pööratud, on tööturuteenustes osalejate madal osakaal kõigi töötute seast. Sotsiaalkaitse-alaste uuendustena lubatakse koalitsioonilepingus ellu viia eri- ja sooduspensionide reform ja luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteem (TÕKS). Mõlemat muutust on juba kaua plaanitud ja mitmed seaduseelnõudki valmis, kuid seni on need ikka kuhugi toppama jäänud. Eripensionide reform tõstaks tööturu paindlikkust ja teeks riigi kohustused läbipaistvamaks. TÕKS peaks aitama kaasa töökeskkonna tervislikumaks muutumisele. Mõlemad reformid tõstavad vähemalt lühiajaliselt riigi ja erasektori kulutusi, kuid pikaajaliselt peaks nende mõju olema positiivne. Leppes pööratakse palju tähelepanu ka lastehoiutingimuste parandamisele, mis on kooskõlas turvalise paindlikkuse kontseptsiooniga.
Konkreetseid ettepanekuid on siiski vähem ja enamasti ollakse üldsõnaline. Erisoodustusmaksu kaotamist tasemekoolituselt võis eeldada, kuna selles oli ühel nõul suurem osa valimistel kandideerinud erakondi. On positiivne, et on paika pandud eesmärgid, mida valdkonnas üritatakse saavutada. Üheks eesmärgiks on elukestvas õppes osalemise suurendamine. Seatud sihttase viia elukestvas õppes osalemine 20%ni järgmise nelja aastaga tundub siiski ennatlik. Räägitakse ka ümberõppes osalevate madalama haridustasemega isikute lisandumisest. Just see viimane peaks olema prioriteetne tegevussuund täiskasvanuhariduse valdkonnas. Praegu erineb madalaima ja kõrgeima haridustasemega inimeste ümberõppes osalemise näit üheksa korda. Kahjuks ei anna koalitsioonilepe aimu, mida sellel suunal teha planeeritakse, kuid loodetavasti on plaan olemas.
Pere- ja rahvastikupoliitika
Pere- ja rahvastikupoliitika selge suund on toetada peresid teenuste arendamise kaudu, mis on ka kooskõlas peretoetuste vajadusepõhisemaks muutmisega. Nii lubatakse teenuseid raseduskriisiaegsest nõustamisest kuni peredele pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedi tõusuni. Positiivne on näha leppes kaudseid meetmeid üksikvanemluse vähendamiseks vanemahariduse ja perenõustamise kättesaadavuse parandamise kaudu. Samuti on tervitatav, et soovitakse arendada paindlikumaid lastehoiuvõimalusi ning suurendada hariduse valdkonnas lasteaiaõpetajate arvu lasteaiarühmades. Mitmed perepoliitika lubadused on aga juba töösse võetud (näiteks isapuhkuse taastamine), mistõttu ei saa rääkida väga uuenduslikust lähenemisest. Samuti on mitmed koalitsioonileppe lubadused väga üldsõnalised. Näitena võib tuua lubaduse peretoetuste maksmisel toetada ennekõike neid peresid, kes rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Millised on aga sellised pered (lisaks paljulapselistele peredele) ja millistest peretoetustest on jutt, jääb ebaselgeks.
Hoolimata erakondade (ka IR Li) valimiseelsetest ettepanekutest teha vanemahüvitise süsteem paindlikumaks, on koalitsioonileppes jäädud jäigalt arvamuse juurde süsteemi mitte muuta ning väidetud, et see võib mõjuda sündimusele vastupidiselt. Samas jääb mõistetamatuks, millele tuginedes ollakse koalitsioonileppes seisukohal, et vanemahüvitise süsteemi muutmine viib sündide vältimiseni ja emade olukorra halvenemiseni tööturul. Sündimust tõstva meetmena on esile toodud ka vanemapensioni kehtestamine. Kuigi on küsitav, kas seda meedet on asjakohane vaadelda perepoliitika osana või pigem pensionipoliitikana, on selge, et tegu on koalitsioonileppe sotsiaalpoliitika ühe julgema ja kulukama lubadusega.
Maksunduses ollakse põhjalik Tavaliselt on nii, et enne valimisi lubatakse palju ja pärast läheb kirja hädavajalik. Reformierakonna valimisplatvormis oli maksusüsteemiga kaasas käiva aruandluse ja bürokraatia vähendamise kohta kaks lauset, koalitsioonileppes aga on sellest saanud kolm lõiku. Ja sama asja pole väljendatud pikemalt, vaid on täiesti uusi mõtteid. Kahe nädalaga kirjutatud koalitsioonilepe on vähemalt maksunduse osas detailsem ja põhjalikum kui nelja aastaga kujunenud valimisplatvormid. Kuna Reformierakonna ja IR Li maksulubadused olid suures osas samasugused, on vaidlus toimunud, ilmselt pigem detailide üle – mõlema erakonna põhilubadused on koalitsioonileppes sees. Reformierakonna ja tema valijate rõõmuks leiame leppest sotsiaalmaksu lae, töötuskindlustusmakse vähendamise, tasemekoolituse erisoodustusmaksu kaotamise ning tööõnnetuse- ja kutsehaiguskindlustuse loomise. Kahe esimese üle rõõmustavad ka IRL ja tema valijad. Nende lubadustest on kirja läinud maamaksu kaotamine (kuigi ainult koduomanikele).
Siiski jäävad IRLi valijad ilma noortele pikaajalistele töötutele mõeldud sotsiaalmaksuvabastusest. Samuti ei õnnestunud leppest leida mõlema erakonna valimisprogrammis olnud lubadust lasta ettevõtetel teha maksuvabalt sissemakseid töötajate III pensionisambasse (IR L lubas ka tervishoiukulutused teha maksuvabaks). Samas on leppes palju uut, mida polnud kummagi erakonna valimisplatvormides, tähtsamatest näiteks tulumaksu langetamine 20%-le ning tulumaksusoodustuse ülempiiri vähendamine.
Üldiselt jätkatakse koalitsioonileppega senist maksupoliitikat: tasapisi vähendatakse tööjõu maksukoormust ja suurendatakse tarbimise maksukoormust, eelarve hoitakse tasakaalus ning maksusüsteem lihtne. Eraldi tuuakse välja, et ettevõtte kasum jääb maksuvabaks ning astmelist tulumaksu ja automaksu ei tule. Seega ei ole mingeid üllatusi oodata. Põnevust tekitab aga see, et leppes on plaanitud mitut valdkonda või muudatust analüüsida. Maksundusega on enam seotud neist kaks: 2009. aastal vastu võetud töölepingu seadus (mille mõjude üle on palju vaieldud) ning tervishoiu rahastamine tulevikus (mis mitmete hinnangute kohaselt ei ole jätkusuutlik).
Ettevõtluse osas üllatusi pole
Lubatakse ergutada eksporti, meelitada senisest aktiivsemalt siia välisinvesteeringuid ja edendada ettevõtlikkust. Otsetoetuste asemel kasutatakse muid toetusvorme, näiteks laene, garantiisid jne, mis tundub mõistlik. Toetuste puhul rõhutatakse ekspordi kõrval ka vajadust alustavaid, suure kasvupotentsiaaliga ettevõtteid senisest aktiivsemalt toetada. Ainus leppes eraldi mainitud ettevõtlusvaldkond on loomemajandus. Kunst ja disain viiakse kokku ettevõtlusega, kasutades selleks muu hulgas ka EASi toetusi. Üks oluline teema valimisprogrammides oli ettevõtlikkuse tõstmine. Selles osas on bürokraatia vähendamise ja ettevõtlushariduse teema programmi sisse lülitatud, samas on osa lubatust tegelikult juba tehtudteoksil. Ettevõtlustoetuste osas on kahju sellest, et IR Li lubadus suunata ELi regionaalpoliitika uued vahendid erasektori töökohtade loomise toetamiseks just väikelinnadesse kui regionaalsetesse keskustesse pole leidnud teed valitsusliidu programmi. Ebaühtlane regionaalareng leiab pisut käsitlemist vaid maaelu edendamise kontekstis ja selleks kasutatakse ELi vahendeid ühtse põllumajanduspoliitika raames. Teemale tuleks aga läheneda pigem horisontaalselt, s.t ka ettevõtlus-, haridus- jm poliitika kaudu.
Reformimeeleolud valitsemises
Valitsusliidu programm on riigivalitsemise teemadel märksa konkreetsem ja sisukam kui neli aastat tagasi valminud programm. 2007. aasta leppes oli kodanikuühiskonna ja riikluse peatükk popurrii teemadest, mis muude pealkirjade alla ei paistnud sobivat. Seekord on leppe tekst neil teemadel tõsiseltvõetavam ja kannab mitmes kohas reformimeeleolusid. Avalike teenuste arendamisel on rõhku pandud avalike teenuste inimkeskseks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks muutmisele peamiselt e-riigi kaudu. Riigivalitsemise tõhustamisel lubatakse vähendada bürokraatiat ja ettevõtete aruandlust ning viia läbi ELi õigusest tulenev halduskoormuse audit. Samuti on valitsusliidul kavas jätkata tööd riigiasutuste tugiteenuste ja kinnisvarahalduse koondamisel ning e-hangete korraldamisel. Lepe märgib avalikus teenistuses kavandatavate muudatustena ära palgasüsteemi ja ametihüvede korrastamise, konkursi korras ametikohtade täitmise, üldise ametnike arvu vähendamise tõhusama töökorralduse arvel ning eriseisundi ja -õigustega ametnike vähendamise. Viimane tähendab peamiselt uuele katsele minemist eripensionide reformiga. Kohalikust haldusest rääkides on koalitsioonileppes kasutatud sõnu „reformide läbiviimine”. Lubatakse seadusemuudatusi omavalitsuste koostöö soodustamiseks, et omavalitsused saaksid paremini täita mitut omavalitsust hõlmavaid ülesandeid. Neid ülesandeid leppes loetletud ei ole. Omavalitsuste praegusi ülesandeid vaadates on aga koostööks mõtteainet mitmete teenuste puhul, alates gümnaasiumiharidusest ja sotsiaalhoolekande teenustest kuni ühistranspordini. Valitsusliit on võimuleppes kajastanud ka mõnd OECD värske analüüsi soovitusi kohalike omavalitsust tulubaasi ja finantsvõimekuse parandamisel, näiteks andes võimalusi kohalike maksutulude teenimiseks. Ühe olulise muudatusena on leppes kirjas ka, et Eesti elanikel lubatakse registreerida kuni kaks ametlikku elukohta ja jaotada sellest tulenevalt nende vahel ka tulumaksu. Saab näha, kuidas seda teostatakse ja milline on kohalike omavalitsuste reaktsioon lahenduskäigule. Näiteks, kas ja kuidas võivad omavalitsused käituda n-ö „poolikute maksumaksjate” suhtes (kellel mõnes muus omavalitsuses teine elukoht ja koos poolega tulumaksust) neile avalike teenuste osutamisel ja selle eest tasu küsimisel. Kodanikuühiskonna edendamise ja kaasamise vaimu leiab leppest samuti, kodanike, vabaühenduste ja ettevõtjate kaasamisest on leppes mitmes kohas juttu. Ka riigivalitsemise osas leiab leppest uusi ja valimiste eel kõlamata jäänud teemasid, mille eesmärkide ja sisu kohta ootaks valitsuskoalitsioonilt konkreetset selgitust. Üks sellistest lubadustest on demokraatia edendamise sihtasutuse tekkeks eelduste loomine. Selle asutuse eesmärke oleks näiteks ühiskondliku poliitilise mõtte edendamine ja maailmavaatelise kodanikuhariduse arendamine. Praegusest hägusast ideestikust on keeruline aru saada. Teine huvitav ettepanek on leppe viimane punkt, kus lubatakse arendada ja finantseerida omavalitsuste arengu mõttekoda. Kui selline mõttekoda aitaks tuua sisuka dialoogi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse suhtlemisse ja pakkuda teostatavaid lahendusi, mida ka ellu viiakse, oleks sellest suur abi.