Huvitegevus võib anda elus vaja minevaid oskuseid, kasvatab võimet planeerida aega ja võtta vastutust. Samas on paljud vanemad seisukohal, et üldhariduskoolis õppimist see segada ei tohi.

Enam kui kolmandikul lapsevanematest ei jätku piisavalt raha lapse huvitegevuseks.

Eesti noortest on 85% puutunud viimase kolme aasta jooksul kokku huvitegevusega, saab lugeda eelmisel nädalal avaldatud noorteseire aastaraamatust. Saaremaa ühisgümnaasiumi huvijuhile ning Eesti huvijuhtide juhatuse liikmele Triino Lestale tuli nii suur näitaja üllatusena. „Oleme koolis väiksemaid uuringuid teinud ning protsent nii kõrge pole tulnud. Meie koolis jääb see suhtarv 65 juurde,” rääkis Lest. Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS) registreeritud huvikoolides käis eelmise õppeaasta seisuga vaid 17,9% õpilastest. Aastaraamatu üks autoritest, Praxise hindamisekspert Katrin Pihor selgitas, et käärid näitajates osutavad tõsiasjale, et suur osa huvitegevusest leiab aset just üldhariduskoolide juures.

Enam kui pooled lapsevanematest arvavad, et lapse põhitegevus üldhariduskoolis on õppimine ning huvitegevus seda segada ei tohi, tuli välja mullu Praxise ja Eesti noorsootöö keskuse koostöös noorte ja lapsevanemate hulgas korraldatud küsitlusest. See osutab, et lapsevanemad ei pea huviharidust õppetöö osaks. Samuti alahinnatakse huvihariduse rolli lapse hilisemas elus. Kui uuringus küsiti, mida noorsootöö ja sealhulgas huviharidus lapsele andnud on, tuli nii noorte kui ka vanemate vastustest välja, et kõige madalamalt hinnati just selle mõju erialavalikule ja edasiõppimisele. „See näitab, et huvitegevusega tegeldakse n-ö siin ja praegu,” selgitas Katrin Pihor. „Teadlikkust, kuidas huviharidusest saadud kogemust ja oskust tulevikus ära kasutada, vanematel ega lastel veel pole.”

Huviharidus – lapsevanema puhkus?

Madalama haridustasemega vanemad nägid lapse huvitegevust suurema tõenäosusega võimalusena leida endale vaba aega. Vanematel, kes ise pole huvikoolis käinud, on suurema tõenäosusega laps, kes huvitegevuses ei osale.

Järeldust kinnitas huvijuht Triino Lest, kelle hinnangul kandub noorpõlves aktiivne olemine nii tulevasse ellu kui ka lastele. Audru keskkooli huvijuht Reelika Rüütli tõi aga välja, et koolis leiab ka väga aktiivseid lapsi, kelle vanemad on passiivsed. Perekonna standarditest suutvat end välja murda siiski vähesed.

Lapsevanemad tunnetavad majandustakistusi tunduvalt rohkem kui lapsed ise. Küsitletud lapsevanematest vaid viisteist protsenti sõnas, et nende järeltulijad saavad juhendatud tegevustest osa võtta nii palju, kui soovivad. Natuke alla poole leidis, et saavad täita enamiku huvitegevusega seotud soove. 35% väitis end suutvat toetada lapse osalemist tasulistes tegevustes ainult vähesel määral või üldse mitte.

Reelika Rüütli tõi Audru keskkooli näitel ühe takistusena välja ajanappuse, mille tingib kooli asukoht. „Koolibuss viib lapsed koju kell pool neli ja võib juhtuda, et kui soovid jääda kella neljani mõnda ringi, läheb järgmine buss alles kell kuus.” Sama aspekti rõhutas ka Triino Lest, kes märkis, et kuna nende kool asub Kuressaare keskuses, peab osa lapsi koju jõudmiseks bussiga liiga kaugele sõitma. See piirab huvitegevuses osalemist.

Üks huvihariduse ees seisvaid takistusi on koolikorraldus, mis ei soodusta laste soovi ja vajadust huvitegevuse järele. Katrin Pihor usub, et kooli õppekavas võiks huvikooliharidust arvesse võtta. „Tihtipeale on huvikoolis käivad noored oma harrastatavates ainetes klassikaaslastest tunduvalt ees. Ehk võiksid nad koolis nende tundide asemel võtta näiteks valikaineid?” pakkus Pihor.

Maakohtades maksab vähem

Lapsevanemate väljaminekud huviharidusele erinevad piirkonniti suuresti. Maakonnakeskustes vastas enam kui nelikümmend protsenti, et kulutavad lapse huvitegevusele kuus maksimaalselt kakskümmend eurot. Tallinnas kulutas sedavõrd vähe vaid 15% vastanutest. Enam kui pool pealinna vanematest kulutas huvitegevuseks kuni kuuskümmend eurot kuus. Samas ei viita see Katrin Pihori kinnitusel otseselt lapsevanemate võimaluste või sissetulekute erinevusele. „Kuna maal on ka sissetulekud madalamad, arvestatakse hinnataset kujundades potentsiaalse maksevõimega,” selgitas Pihor. Ta märkis, et kui Tallinnas vaevalt leiab kuueeurose kuumaksega spordikooli, siis maapiirkondades on see tavapärane.

Huvitegevus kasvatab noortes võimet planeerida aega ja võtta vastutust. Samuti hakatakse laste huvi suunama väga varakult. Kas riik peaks seetõttu toetusi huvitegevusele suurendama? Katrin Pihori arvates tuleks tasulisest või tasuta huviharidusest rääkides pidada silmas konkreetseid sihtgruppe. „Me ei peaks tegema nii, nagu on toimitud lastetoetustega, mida saavad kõik pered ühepalju,” leidis Pihor. Ta usub, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata peredele, kellel on tõesti raske lastele huvitegevust võimaldada. Maksevõimelised pered võiksid süsteemi rohkem panustada, mis aitaks Pihori arvates lahendada ka paljusid teisi huvitegevuses ja -hariduses leiduvaid probleeme. „Vanema panus on tihti ikkagi marginaalne,” rääkis Pihor. „Me räägime osas spordikoolides 6–10-eurosest kuumaksust, mis tähendab lapsele kolm korda nädalas trennis käimist.” Pihor usub, et makse­jõuliste vanemate panuse abil saaks tõsta näiteks treenerite palka.

Allikas: Huvitegevust takistab aja- ja rahanappus, Õpetajate Leht