Kuigi riigikogu passiivsus võimaldas valitsusel koroonakriisi tõhusalt juhtida, siis oli selline olukord kahetsusväärses vastuolus seadusloome aluspõhimõtetega, ütles Postimehele juht Tarmo Jüristo. E-demokraatia vanemekspert ja põhiseaduse assamblee üks liikmetest Liia Hänni aga võrdles seda osaliselt 1934. aasta riigipöördega.
Mõttekoja ning Eesti Tööandjate Keskliidu initsiatiivil moodustatud Riigireformi Radari kolleegiumi reedesel ettekandel võeti fookusesse riigi ja valitsuse toimetulek koroonaviirusest põhjustatud kriisiolukorraga. Sõna võtsid juht Tarmo Jüristo, e-demokraatia vanemekspert Liia Hänni ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu asepresident ja Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu aseesimees Ivo Suursoo.
Postimees rääkis pressikonverentsi järel Jüristoga nii valitsuse tegevusest, koolisüsteemi vastupidamisest, digipöördest kui ka avaliku sektori fiskaalpoliitikast.
Mitu korda on kostunud kriitikat riigikogu tegevusetuse suhtes kriisi jooksul. Aga kas valitsuse enda tegevust saab hinnata efektiivseks?
Kindlasti mõjutas (riigikogu passiivsus – M. P.) valitsuse efektiivsust. Kui riigikoguga mitte konsulteerida, siis kitsas mõttes see soodustab efektiivsust, sest on kiirem ja lihtsam otsuseid võtta. Kuid paraku pole see poliitikakujundamises ja otsuste vastuvõtmises ainus dimensioon. Tähtsad on ka muud asjad.
Riigikogu peaks olema seadusandlik jõud ja seadusandlus kriisi jooksul nihkus väga valitsuse poolele. Isegi Henn Põlluaas (riigikogu esimees, EKRE – toim) mainis reedel, et kriisi alguses oli koostöö opositsiooniga väga hea, kuid nüüd on see halvaks läinud. Kriisi alguses said tõepoolest mõned otsused kiirelt ära tehtud, aga see hea koostöö tuli mõneti selle arvelt, et riigikogu jäi suuresti tahapingile.
Väga kiirelt hääletati kobareelnõud läbi ning tehti ära need, mis olid valitsuses ette valmistatud. Nagu me ütlesime ka Radari formaadis, siis see pole asi, mida tahaksime iseenesest ette heita. See oligi vaja kiiresti ära teha. Murelikuks teeb see, kuidas neid otsuseid kokku pandi. Kas seal olid ainult need asjad, mida oli vaja otsustada hästi kiires korras? Mulle tundub, et ei. Kasutati ka poliitilist võimalust saada kiirelt oma valimislubadused läbi viia. See ei peaks olema asi, mida tuleks vaikimisi aktsepteerida.
Tulles tagasi selle juurde, kui efektiivselt valitsus hakkama sai, siis asjaolusid arvestades, ja võrreldes mitme naabriga, siis kokkuvõttes suhteliselt hästi. Oli küll tükke ja lõike, millele ka Ivo Suursoo tähelepanu juhtis (loe sellest allpool – toim), kus tuli hiljem vigu parandada. Oli kohti, kus sõnumi selgus oli väga kehvapoolne. Maskid on üks asi, mis torkas silma, aga sisulisem asi oli väljumisstrateegia kommunikeerimine, mis venis päris tükk aega. Aga loodetavasti see on asi, millest on õpitud. Pole asi, mille kallal väga pikalt nokkida. Oligi keeruline aeg.
«Tahaks meenutada, et sel nädalal tähistasime põhiseadusliku riigikorralduse 100. sünnipäeva. See paneb küsima, kuidas eriolukord suhestub meie põhiseadusliku ajalooga. Ajaloos on varem olnud eriolukord 1934. aastal. Võib ju tunduda et me neid kahte eriolukorda ei saa võrrelda ja tegelikult ei saagi, olud on väga erinevad. Siiski on üks tunnusjoon – domineerib täitevvõim, domineerib valitsus. Nii oli 1934. aastal, kus parlament lõpetas tegevuse ja nii jäi ka seekord riigikogu protsessist eemale.» sõnas Hänni.
«Naaberriikides ohjeldasid kriisi valitsus ja opositsioon koos, see jäi kriipima. See puudutab kõige otsesemalt õigusloomet ning praktikat, mida nägime kiirustades vastu võetud seaduseelnõude näol,» tõdes Hänni. Kuigi Hänni tunnistas, et eriolukord nõuab kiiret tegutsemist, siis ei ole aktsepteeritav panna seaduspakettide sisse asju, mis ei nõua kiiret tegutsemist, nagu näiteks ERJK likvideerimine ning II pensionisambasse sissemaksete peatamine.
Kuidas valitsuse ning ametnikkonna omavahelist dünaamikat kommenteerida? Nõustute väidetega, et valitsus, ja eelkõige peaminister, sekkus liiga palju mikroküsimustesse?
Väga raske on eemalt sellist asja kommunikeerida, sest ma pole nende asjade juures olnud ja ega keegi meilt riigireformi kolleegiumi poolt pole sellistes küsimustes päriselt informeeritud. Me teame sellest, mis seal toimus, selle põhjal, mis on avalikkuseni jõudnud. Seega seda on keeruline kommenteerida.
Martin Helme põhjendas avaliku sektori kärbetest keeldumist majanduslike faktoritega. Kui õigustatud selline argumentatsioon teie hinnangul oli?
See on oluline aspekt ja on võrreldes eelmise kriisiga teistsugune lähenemine. Aga mitte ainult seetõttu, et Martin Helme nii otsustas teha, vaid ka võimalused olid väga erinevad. Eelmine kord ajas riik kriisi ajal protsüklilist poliitikat, seekord tahetakse tsüklile vastu minna. Avalik sektor kulutab tsükli langusperioodil ning kompenseerib majanduslangust, mis iseenesest on täiesti arusaadav mõttejoon.
See, mida me kolleegiumina tahtsime välja tuua, on sellest sõltumatu. Mõte pole selles, et avalik sektor peaks minema väga rängalt kärbete teed. Asi on selles, kui me avaliku sektori kulutusi – jooksvaid kulutusi – teeme väga suures mahus lahus avaliku sektori tuludest, siis see on väga küsitav.
Kui me räägime kontratsüklilisest fiskaalpoliitikast, siis see tähendab, et majanduslanguse ajal valitsus investeerib tulevikuprojektidesse. Jooksvaid kulusid tuleks niikuinii üle vaadata ka sellises olukorras. Kui riigi tulud langevad ja suurusjärk on selline, et võtame kahe aastaga laenu mahult, mis on pool ühe aasta riigieelarvest, ning paneme selle investeeringutesse, siis see on üks asi. Kui me kulutame selle selleks, et kompenseerida lihtsalt madalamaid maksulaekumisi ja samal ajal tõstame avaliku sektori palkasid, siis see tekitab terve hulga probleeme ja muresid erinevates mõõtmetes. Muuhulgas ka selles, et erasektoril on väga keeruline avaliku sektoriga tööjõu osas konkureerida, kui need kaks asja üksteisest nii lahus on.
Üsna samasse auku kukkuv küsimus: Tallinna linn reageeris kriisi järelmõjudele linnaametite ühendamise ning kardetavasti ka investeeringute peatamisega mitmesse infrastruktuuriprojekti (Tallinna haigla ja Estonia puiestee tunneli projekt). Kuidas te Mihhail Kõlvarti sammu hindate?
See sõltub jällegi väga palju Tallinna linna finantspositsioonist. Selleks, et neid investeeringuid teha, peaks linnal olema raha ja võimekus seda teha. Seda on mul jällegi raske kommenteerida, milline on nende laenuvõime ja mis tüüpi projektidesse nad saavad investeerida, sest kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori tasemel on need rohkete muutujatega võrrandid ning on väga palju asju, mida tuleb arvesse võtta. Isegi ainuüksi see, et raha on kättesaadav, ei ole piisav.
Me teame, et varem on Eesti olnud väga piiratud Euroopa Komisjoni eelarvereeglite tõttu, mis nüüd saavad kindlasti olema lõdvemad. Aga jällegi viib see meid tagasi jutu juurde, et lõdvemat eelarvepoliitikat ei tohiks kasutada ära lihtsalt selleks, et kulutada rohkem jooksvate kulutuste peale ja sellega tasandada madalamaid maksulaekumisi. Riik peaks endiselt vaatama jooksvate tulude ja kulude tasakaalu, ka praegu.
See kontratsükliline majanduspoliitika tähendab tüüpiliselt seda, et me peaksime vaatama võimalusi toetada majandust omainvesteeringutega. Seda mainis ka Ivo Suursoo. Kui me mõtleme, kuhu seda raha panna, siis peaks eelistama kõrgema lisandväärtusega sektoreid, rohepööret ja neid struktuurseid muutuseid, mida me niikuinii tahame teha. See kehtib ka KOV-ide tasemel. KOV-ide võimekus ning nende eelarvereeglid võivad lihtsalt olla veidike teistsugused. Neid ei saa tingimata ühe vitsaga lüüa.
Üks kriisaegseid kuumimaid teemasid oli koolisüsteem, täpsemalt koduõpe. Kuidas Eesti haridussüsteem kriisiks valmis oli ja kriisi ajal kohaneda suutis?
Sõltub, mis mõõdupuu järgi mõõta. Kui küsida lihtsalt, kas oldi valmis sedalaadi asjaks, et koolid pannakse kinni ning viiakse koduõppele, siis ilmselgelt ei oldud ja keegi polnud sellise asja jaoks eraldi valmistunud.
Küsides, kui kiiresti ning kui hästi suudeti olukorraga kohaneda, siis vaadates paljusid teisi riike, ütleksin, et suhteliselt hästi. Õppeaasta jäi käima, lõppes ära, hinded said välja pandud. Eks oli tõrkeid ja üsna palju stressi ning muret nii lastel kui ka vanematel, aga kokkuvõttes saadi hakkama. Kas saaks paremini? Kindlasti. Ma tean, et see on üks õppimisekoht, millega haridus- ja teadusministeeriumis ning KOV-ide ja koolide tasemel tegeletakse.
«Esiteks, sõnumi selgus. Kui valitsus töötab 12-16-tunniste tööpäevadega, siis aega leida sõnumi vahendamiseks jääb napiks,» tunnistas Suursoo. Kommunikatsiooni puudujäägid tekitasid ebakindlust ettevõtjates, mis sundis neid tegema otsuseid lähtuvalt vasturääkivatest soovitustest. Samuti, nagu tõi välja ka Hänni, jäi valitsuse otsustes puudu avalikust diskussioonist.
Teise aspektina tõi Suursoo välja riigipoolsed tugimeetmed. Kui tööjõuga seotud toetused teenisid kolleegiumi toetuse, siis ettevõtluslaenude puhul oli märgata ebaselgust.
Kolmandana märkis Suursoo ära avaliku sektori võimekuse muutuvate oludega kohaneda. Neljandaks seadis ta tähelepanu laenude mahule, milles väljendus riigi täiesti pretsetenditu sekkumine.
«Meie hinnang pole see, et riigi sekkumine on halb. Riigi sekkumine on vajalik. Enne kui võtta laenu, peaks olema paigas plaan, milleks seda kasutatakse,» leidis Suursoo. «Kui meil heal ajal oli raskusi, et leida vähem kui 100 miljonit majanduse, teadusarenduse ja innovatsioonivõimekuse kasvatamiseks, siis raskel ajal leiame miljardid – see näitab, et meil ei ole investeeringu prioriteedid päriselt selged. Riik peaks jätkama oma tellimustega ning suunama täiendava raha eelkõige sinna, kus on oodata pikaajalise kasvu tekkimist – digi- ja rohepööre, kõrgema lisandväärtusega innovatsioonipõhine majandus. Ehk lahti keeratud miljardid peaks pühendama majanduses struktuurse muutuse esilekutsumiseks.»
Kas meie digipöörde fookuses võikski olla just internetiülese õppe arendamine?
See on üks fookustest. Kui näiteks Jaak Aabilt (riigihalduse minister, Keskerakond – toim) küsida riigireformi võtmes, mis need õppetunnid on, siis üks asi, mille ta välja tõi – ma teisipäeval temaga rääkisin sellest – on see, et riik on tegelikult olnud sellel rajal juba tükk aega – võimaldada paindlikumat tööd, kodukontorit, kõiki e-suhtluse vorme ja nii edasi.
Kriis toimis selles mõttes ilmselt katalüsaatorina, võimendas mingeid asju ning näitas, mis on võimalik ja näitas ka seda, mida on võimalik parandada ja tugevadada, et see oleks suuremal skaalal võimalik.
Arvan, et see kehtib koolide kohta samamoodi. Meil oli mingisugune e-õppe võimekuse platvorm juba valmis, näiteks e-kooli stuudium koos hinnete panemise ja kõige sellega. Aga varem ei olnud kellelgi vaja tõsiselt kaaluda, et suurel skaalal ja pika aja jooksul peavad kõik tunnid toimuma distantsõppel. Nüüd on see kogemus meil olemas. Kas see tähendab seda, et peaksime nüüd selle kogemuse ja võimekuse pärast üle minema distantsõppele? Olles ka ise tegelenud õpetamisega – küll rohkem ülikoolitasandil, siis ma ütlen ei. Näost näkku õppel on väga oluline roll ja sellel on väga olulised aspektid, mida netiseminarides ei saavuta. Aga et meil oli võimekus testida ja proovida, oli see sama õppimisekoht.
Pressikonverentsil käis põgusalt läbi ka teise pensionisambasse sissemaksete peatamise teema. Kas rahaliste vahendite olemasolu huvides oli see otsus õigustatud või pigem mitte?
Arvan isiklikult, et see ei olnud õigustatud. See oli läbi viidud väga küsitaval moel. Hästi kiirelt otsustati asi, mis tegelikult vajab palju pikemat kaalumist ja arutamist ning sellel muutusel ei olnud tol hetkel mingit tegelikku olulist põhjendust likviidsuskaalutusele. Vähe sellest, olen seisukohal, et lisaks sellisel moel läbiviimisele oli see otsus riigi jaoks majanduslikult väga küsitava väärtusega, ja otse öeldes kahjulik ning kallis moodus, kuidas raha laenata.
Eelmisel korral, kui Reformierakonna otsusel peatati sissemaksed, oli olukord teistsugune. Intressid olid kõrged, Eesti riigi laenuvõimekus väga madal. Kui kriisi hetkel läinuks Eesti toona laenu otsima, siis see olnuks väga kallis. Täna on pensionisammaste arvelt raha võtmine – eriti koos lubadusega kompenseerida tulu – potentsiaalselt väga kallis laenamise moodus võrreldes sellega, kui võtta lihtsalt laenu.