Mõttekoja Praxis juhataja Annika Uudelepa hinnangul jääb järjest väiksemaks Eesti juhtide julgus riskida. Otsitakse turvalisi lahendusi, aga kui tekib keerukas valdkondadevaheline probleem, siis sellele ei hakka hammas peale ja seda ei püütagi lahendada.

Loe ka juhtimisekspert Richard Wilsoniga intervjuud tema raporti «Antikangelane: varjatud revolutsioon juhtimises» teemal.

Kuidas mittekangelase idee Eestis vastu kajaks?

Eestis on kõne all pehmo-teema – pilt on üsna mustvalge. Ühel pool on sul kõva käega vana kooli juht, mõnikord agressiivne, mõnikord verbaalselt vägivaldne, ja teine, keda nimetatakse pehmoks, on nõrk, õrn ja haavatav. Mittekangelase tüüpi juht aga pole ei see esimene ega too teine, vaid selline juht, kes saab aru, et on asju, mida tulebki juhtida kõva käega ülevalt alla, aga innovatsiooni nii ei juhi. Mittekangelase tüüpi juhte iseloomustab käiguvahetusoskus juhtimisstiilis. Kas me oleme valmis aktsepteerima juhti, kes ei tea õiget vastust? Aga selliseid juhte on vaja, sest neil on uudishimu leiutada vastust koos teistega. Pehmo ja macho vastandamine ei aita meid.

Tundub, et juhi kuvand on Eestis väga staatiline. Omadussõnad, mis iseloomustavad kangelasetüüpi juhte, on samad, millega enamik kirjeldab häid juhte: jõuline, eestvedav, enesekindel. See on sissetallatud rada ja keegi ei küsi, kas see on õige rada või kas ühest rajast piisab.

See, mida palkajad (eriti avaliku sektori) juhtidelt oodatavad, ei ole sageli kooskõlas sellega, millist töötulemust tahavad neilt ülemused, ajakirjanikud, avalikkus. Sageli juhtub, et juht võetakse tööle riskima, uueks looma ja katsetama, aga tööle asunud juhilt nõutakse tuletõrjuja stiilis juhtimist.

Tagajärg on see, et järjest vähemaks jääb juhtide julgus riskida – seda juuritakse mõtlemisest välja üsna süsteemselt. See tähendab, et otsitakse turvalisi lahendusi, aga kui tekib keerukas valdkondadevaheline probleem, siis sellele ei hakka hammas peale, seda ei püütagi lahendada.

Praegu vaatan huviga, mis saab e-residentsusest, sest see on just näide sellisest mõtlemisest, mis ei karda riskida ja järele proovida, kas miski töötaks või mitte. Tegijad on välja öelnud, et see on nagu idufirma. Proovime 18 kuud, vaatame, mida mõõdikud näitavad, vaatame, mis saab. Ja kui ei saa, siis paneme kinni, me oleme juba arvestanud sellega, et võib-olla ei tule välja – ehk on huvi liiga väike ja me ei suuda seda atraktiivseks teha.

Ma ei mäleta, millal viimati seda tüüpi asja julgeti teha. Sellised projekte ei tohi hinnata samade kriteeriumite järgi kui juba töötavat süsteemi. Kui hinnataks, oleks tagajärg see, et selliseid projekte ei võetagi ette.

Ühesõnaga, meil oleks vaja suurema visiooniga poliitikuid. Et valimistel ei eelistataks kangelasetüüpi poliitikuid, on vaja üldist arusaama muutust, aga kust seda võtta?

Palju algab arusaamisest, mis on see töö, mida poliitik enda arvates tegema läheb, või isegi sellest, kas poliitik endalt seda ülepea küsib. Kui näiteks minister vastab sellele küsimusele, et ta nüüd lihtsalt juhib seda maja mõnda aega, siis muutust ei toimu.

Kui siht oleks rohkem ühiskondlike muutuste taganttõukamisele, muutustele eelduste loomisele, näiteks rahvastiku muutustest tuleneva trendi tasakaalustamine, siis nii keerulist asja lahendades on täiesti vastuvõetav öelda, et me ei tea, mida me teeme, aga me teame, kuhu me tahame välja jõuda. Näiteks et me tahame, et 20 aasta pärast oleks tööturul tagasi need inimesed, kes praegu välja kukuvad.

Mikrotasandi jutu kõrvale oleks enam vaja suurt sihti ja valmisolekut. Praegu kuuleme, et riik on valmis toimima otsekui majahoidja: prügiauto käib, vesi jookseb torudes, muru niidetakse, postiljon toob lehti – riigi asi oleks justkui vaadata, et see kõik toimiks edasi. Aga meil ei ole selliseid poliitikuid vaja, meil on väga tublid riigiametnikud, kes vaatavad, et kõik toimiks. Meil on vaja juhte, kes ütleks, et me tegeleme vale asjaga ja selle asemel peame leidma üles õige probleemi ja tegelema sellega.

Hea indikaator on vaadata, millega täidavad ministrid oma päevakava, mis tüüpi küsimusi nad lahendavad. Suur osa on sellised, millega ministrid ei peaks tegelema, need on asjad, mida saab delegeerida. Selle asemel tuleks olla ühiskondlike debattide algataja rollis ja mitte karta öelda, et ei teata vastust – tuldagu ja aidatagu mõelda.

 Kas küsimus on käärides selle vahel, mida poliitikutelt oodatakse ja mida tegelikult vaja oleks?

Ma ei usu, et juhid end seetõttu hästi tunnevad. Nad saavad aru, et küsimused on keerukad ja lihtsaid vastuseid ei ole. Aga neilt oodatakse lahendusi, lumepall paisub, probleemid kuhjuvad. Lõpuks on juht kurnatud, ta on tahtnud parimat, aga teda vihatakse, ta tunneb, et talle on liiga tehtud.

Juhid juhivad eelkõige inimesi, nende töövahend on inimesed, nende edukust hinnatakse selle järgi, kui hästi nad inimesi oskavad juhtida, sest ainult nendega koos loovad juhid väärtust. Oluline on aru saada, kas inimesed teevad õiget tööd, kas nad tahavad seda teha, mida on nende meelest mõttekas teha.

Kuulen avalikust sektorist kogu aeg kahte vastuolulist sõnumit: me teeme nii huvitavat tööd ühiskonna jaoks, aga suur osa meie tööst läheb tühja, sest me valmistame ette pabereid, millest midagi ei sõltu, me täidame aruandeid, mida keegi ei loe, paneme aega sinna, millest midagi ei tule. Süsteemid on aga nii suured, et nende inimeste mõtted ja muudatusettepanekud ei jõua kuhugi. Siin oleks juhi asi küsida, mis on see, mis ei toimi ja mida saame paremini teha. Ja siis tee see ära!

Juhi jaoks on küsimus, mida teha oma tööajaga. Kas istuda koosolekutel, mida saaks rahuliku meelega delegeerida, või panustada vajalikesse muutustesse, luua diskussiooni, lasta inimestel pakkuda ideid. Neid juhte paraku väga palju ei ole.

Allikas: Eesti eelistab turvalist tuletõrjujat, PM